3. Uurimisteema valik
Etnograafilisele uurimusele on omane avatud suhtumine uuritava grupi, kultuuri või nähtuse suhtes. Võib isegi väita, et etnograafilist uurimust ei saa programmeerida. See tähendab, et etnograafiline praktika on täis ootamatusi ning nõuab uurijalt metodoloogilisi valikuid kontekstis (Hammersley ja Atkinson 1995: 23). Etnograafilise ehk väliuurimuse täpset kulgu pole võimalik ette otsustada ega fikseerida, kuna see on rohkem orientatsioon uurimuse suunas kui fikseeritud tehnikate kogum, mida rakendada. Saavutamaks soovitud informatsiooni ning analüüsimaks seda, võib väliuurimuses kasutada erinevaid meetodeid ja tehnikaid. Väliuurimuses on uurija kui metodoloogiline pragmatist.
Ka uurimisteema määratletakse etnograafilises uurimuses suurema täpsusega uurimisprotsessi jooksul, siis, kui fookus kitseneb ja uued uurimisprobleemi aspektid ilmnevad. See paindlikkus ja kohastumise võimalus on etnograafilise uurimuse tugevus, mitte nõrkus (Gobo 2008: 75).
Eelnev ei tähenda siiski uurimuse ettevalmistamata alustamist. Etnograafilist meetodit kasutav uurija peab enne esimest vaatlust või küsimust uurimisväljal alustama teema ja teooria valiku ning uurimisprobleemide ja -küsimuste sõnastamisega. Samuti on oluline oma eelarvamuslike seisukohtade üle mõtisklemine (vt alajaotus 2.3). Eelarvamustest teadlik olek ja nende kontrollimine mõjutab olulisel määral uurimuse kvaliteeti.
Kuna etnograafilist meetodit kasutav uurija on huvitunud inimeste igapäeva „reaalsuste" kirjeldamisest ja mõistmisest, ei rajata üldjuhul oma uurimisprojekti hüpoteesidele, mis tuletatud eelmistest teooriatest, vaid pigem soovitakse olla avatud sellele, mis maailmas aset leiab. See aga ei tähenda seda, et etnograafilist meetodit kasutav uurimus on mitteteoreetiline. Pigem kasutatakse teooriat uurimisteema raamistamiseks ja analüüsimiseks ning laiema sotsiaalse ja kultuurilise kontekstiga seostamiseks. Uurimist toetava teooria valik aitab ka määratleda probleemi ning seda, kuidas seda uurima hakatakse.