Siinkohal käsitletakse mõistet „kehakultuur" mitmekesiste füüsilise aktiivsuse vormide (s.h tants, liikumisharrastus, rekreatsioon, sport) üldmõistena. Sotsiaalteaduslikes kvalitatiivseid uurimismeetodeid rakendavas kehakultuuri alastes uurimustes (kehaline kasvatus, spordiajalugu, spordisotsioloogia, spordifilosoofia, spordipsühholoogia, vaba aja sotsioloogia) ollakse huvitatud sellest, kuidas füüsiliselt aktiivsed (ja ka inaktiivsed) inimesed käituvad ja milliseid tähendusi loovad konkreetsetes sotsiaalsetes, kultuurilistes, ajaloolistes ja poliitilistes kontekstides.

Kvalitatiivsed uurimused kehakultuuri valdkonnas on suhteliselt uued. Olulisi uurimusi hakati läbi viima alates 1980-ndatest aastatest. Kvalitatiivse uurimuse kõige olulisim iseärasus on selle interpretatiivne sisu. Kvalitatiivset uurimust on sageli kirjeldatud kui traditsioonilisema kvantitatiivse uurimuse alternatiivi. Kui kvantitatiivsed uurimusmeetodid sisaldavad tüüpiliselt pedantseid mõõtmisi, jäika muutujate kontrolli, statistilist analüüsi ning uurimiskäik ja meetodid on eelnevalt kindlaks määratud, siis kvalitatiivseid uurimusmeetodeid üldiselt iseloomustavateks tunnusteks on aga peetud väikest uuritavate kogumit, uurimusainese paiknemist loomulikus maailmas, paindlikku uurimiskäiku ja kirjeldavat/tõlgendavat andmete analüüsi. Kui kvantitatiivsed uurijad kasutavad meetodeid kui vahendit jäämaks objektiivseks ja uuritavate suhtes eemalseisjaks, siis kvalitatiivsed uurijad kasutavad meetodeid kui vahendit sisenemaks uuritava (kaasuurija) subjektiivsesse tegelikkusesse. Niinimetatud kvalitatiivse maailmanägemise kohaselt:

• ei ole üht ainumat tegelikkust,
• tegelikkus põhineb tajul,
• tegelikkus on erinev igale inimesele,
• tegelikkus muutub ajas,
• mida me teame, omab tähendust ainult antud situatsioonis või kontekstis.

Etnograafia on oma nime kohaselt inimestest kirjutamine. Selle all peetakse silmas nii intensiivsel välitööl põhinevat uurimistraditsiooni kui ka mitmekülgset kirjeldust uurimisobjektiks olevast kogukonnast, kultuurist või nähtusest. Etnograafilise uurimuse keskseks tunnuseks on teise mõistmine teisena, s.t soov näha ja tunnetada maailma uuritava objekti või uurimuses osalevate inimeste vaatenurgast vaadelduna.

Näide: Uurides vähe liikuvaid inimesi, tähendab teise mõistmine teisena ehedat soovi aktsepteerida ja mõista neid erinevaid elamise, maailmaga suhestumise ja igapäevaste valikute tegemise viise (nt kas liikuda või mitte; kui liikuda, siis meelepärases vormis ja kohas). Etnograagilist meetodit rakendav uurija ei püüa muuta uuritava (liikumis)harjumusi, vaid ta otsib tähendusi ja on huvitunud eluvalikute loogikast ja süsteemist. Sel puhul võib uurimus küll olla abiks inimeste liikumisharrastuse edendamise ja sekkumisviiside planeerimisel, kuna etnograafiline uurimus aitab mõista neid tingimusi ja kultuuri, kus meetmeid soovitakse rakendama hakata.

Etnograafiliste uurimismeetodite abil on võimalik seega selgitada, millised tegurid on kvantitatiivsete mõõdikutega toodetud statistiliste andmete taga. Etnograafia kirjeldab seda tegelikkuse mitmekesisust, millega kehakultuuri valdkonnas tegutsevad inimesed igapäevaselt kokku puutuvad. Kui kvantitatiivsete meetoditega on võimalik saada pilt, kuidas liikumisaktiivsus jaguneb elanikkonna rühmade vahel, siis etnograafilise meetodi abil võib vastata näiteks järgnevatele küsimustele:

• milliste igapäevaste tegevustega liikumine (või liikumise vältimine) seotud on;
• kuidas ümbritsev sotsiaalne ja kultuuriline keskkond valikuid mõjutab;
• millised normid reguleerivad neid võimalusi, mille seas inimesel üleüldse on valikuid võimalus langetada;
• milliseid tähendusi valikutele antakse;
• millised tegurid mõjutavad tehtud valikutele kindlaks jäämist või tehtavaid uusi valikuid;
• miks ei olda huvitatud aktiivsest liikumisharrastusest.