Kõik uurimused põhinevad sügavatel filosoofilistel oletustel ja seotustel, mis vormivad toimimisviise, milles indiviidid mõtestavad uurimuse loomust ja otstarvet. Ükski uurimistoiming ei leia aset vaakumis vaid sotsiaalses "nähtamatute kolleegide" ehk õpetlaskonna kontekstis, kes jagavad vastavate meetodite, tehnikate ja seletusviiside sarnaseid kontseptsioone. Selliseid uurimiskogukondi ning kontseptsioone ja meetodeid, mida nad jagavad võib kutsuda sõnaga paradigma. Viis, kuidas uurija üht või teist maailma aspekti vaatleb, juhindub paradigmast, mille raames ta töötab. Nii iga uurimus, kui ka uurimismeetod vajab paigutamist laiemasse uurimiskonteksti ehk siis paradigmasse.

Interpretatiivne paradigma, kui kriitiline reaktsioon positivismile, kerkis jõuliselt esile üheksateistkümnendal sajandil. Selles vastureaktsioonis oli mõjukaks figuuriks Wilhelm Dilthey, kes osutas veenvalt, et kuna loodusteadused tegelevad elutute objektidega, mida võib vaadelda eksisteerivat väljaspool meid, ei saa loodusteaduse meetodeid üle tuua inimteadustesse. Inimteadused lähtuvad terviklikkusest ja taotlevad esmajoones oma uurimisobjektide mõistmist.

Inimteadused tegelevad inimesega kui tervikuga. Loodusteaduslik lähenemine koos selle positivistlike oletustega võib olla küll sobiv füüsilise maailma uurimiseks, kuid need ei ole sobivad sotsiaalse maailma uurimiseks, kuna inimesed on mõtlevad, eneseteadlikud, tundlikud, keelt ja sümboleid kasutavad loomad. Interpretatiivne paradigma ongi kantud soovist mõista maailma sellisena nagu see on, mõista sotsiaalse maailma fundamentaalset olemust subjektiivse kogemuse tasandil. Interpretatiivne paradigma on seotud ontoloogiliste ja epistemoloogiliste oletuste võrgustikuga, mis on väga erinevad positivismi vastavatest oletustest. Interpretatiivses uurimuses on uurija vahend, kes vaatleb ja interpreteerib uurimuses osalejaid nende loomulikus keskkonnas. Uurija ei saa siin alustada uurimustööd eelnevalt paikapandud erapooletute protseduuride kimbuga, vaid uurija saab ainult valida, tehes mõningaid asju, eelistades neid teistele, baseerudes sellele, mis näib talle antud hetke ja situatsiooni kontekstis mõistlik, arvestades seejuures enda huvide ja eesmärkidega. Valiidsus peitub siin eelkõige uurija oskustes ja tundlikkuses, selles, kuidas uurija kasutab end kui teadjat ja kui uurijat. Teiste sõnadega, valiidsus on rohkem isikuline ja interaktiivne, kui metodoloogiline.