Vildi valmistamine Arnold Jakobsoni kirjelduse põhjal (1938).

Materjaliks kasutati lisaks lambavillale ka koera- ja jänesevilla, vahel segati ka hobuse ja teiste loomade karvu villamassi sisse, et saada vastupidavamat vilti. Peale selle kasutati ära ka kasutuskõlbmatud villased riided, mis purustati peenteks tükkideks, kraasiti ja saadud vill pandi pooleks lambavillaga ja valmistati vilt. Kvaliteetse, sooja ja vastupidava vildi saamiseks peeti aga puhast lambavilla kõige paremaks. Üldiselt hinnati vabrikus kraasitud villa rohkem. Eseme valmistamiseks valmistati kõigepealt šabloon, mis oli villa kokkutõmbuvuse (25-30%) võrra suurem. Šabloon kaeti ühtlaselt villaga, seejärel linase riidega ja kasteti soojas vees märjaks. Seejärel mähiti linane riie selle ümber ja kinnitati nõeltega villa külge. Kuna vill ei tohtinud riidega ühineda, oli linane riie selleks kõige sobivam.

Viltimine toimus tulisel pliidiraual. Pliidirauale pritsiti vett, et tekiks kuum aur, siis asetati sinna märg linase riidega kaetud vilt, sellele omakorda vildi kujuline puidust plaat. Plaati liigutati kätega kinni hoides ja kogu keharaskusega vajutades vildil 0,5-1 cm edasi- tagasi. Jälgima pidi, et töö põlema ei läheks, selleks pritsiti pliidile vett. Kui üht külge oli juba veidi vilditud, pöörati teine külg ja vilditi samuti nagu esimest külge. Nii vilditi mõlemaid külgi mitu korda. Kui valmistati nn õmblustega esemeid, siis oli töökäik keerukam.

Peale pliidil viltimist töö kiirendamiseks ja tihedama vildi saamiseks kasteti vilt nõrka väävelhappe lahusesse ja vilditi käsitsi seni, kuni vilt oli muutunud kõvemaks, tihedamaks, paksemaks ja ka väiksemaks. Kõige lõpuks vilti vanutati - rulliti kogu keha raskusega surudes. Viimistlemiseks värviti vilti nagu villast riiet. Märg vilt asetati vormile kuivama või vormiti vastavalt soovile ja lasti seejärel kuivada.

Viltimise kirjeldus Eesti Ajalooarhiivist:

Avinurmes, Roelas (kirja pandud 1940) valmistati vilte (kübaraid, viltsaapaid). Villad kraasiti. Kraasitäied asetati kõrvuti lauale, nende vahekohtadesse veel teised. Valati sooja seebivett peale, siis nühiti lauaga edasi-tagasi niikaua kui arvas paras olema. Siis pandi teine kiht risti peale ja töötati edasi kuni soovitava paksuseni. Jälle järgmine kiht risti peale. Kübaraid tehti puust vormi peal, mis oli pea järgi tehtud. Samuti ka viltsaapaid vastava vormi peal. Hiljem pandi vilt leivaahju kuivama, kust just leivad välja võetud. Ruum pidi olema soe. (EA 54:1003)