Traditsioonid Eestis
|
Kirjalike andmete vähesuse tõttu võib arvata, et viltimistraditsioonid ei ulatu kuigi kaugele minevikku ning vildi tegemine ja viltesemete kandmine ei olnud Eestis nii levinud, kui teistes Põhjamaades. 18. sajandi lõpust on pärit kindad, mida I. Manninen on nimetanud viltkinnasteks. Need kindad on aga valmistatud puust või luust nõelaga nõeltehnikas ja hiljem vanutatud vildi sarnaseks. 19.sajandil kasutati seda tehnikat vähesel määral veel vaid saartel ja Lõuna-Eestis. 1927 aastal olid viltkindad Eestis muutunud harulduseks, samas Ida - Soomes neid sel ajal veel valmistati. Kõige rohkem on vilti kasutatud meeste rahvarõivaste juurde kuuluvate kübarate valmistamisel. Lääne-Euroopas olid viltkübarad kasutusel juba 14.-15. sajandil, Eestisse jõudsid need hiljemalt 17. sajandil. Kübarad olid mustad, pruunid, Kagu-Eestis ka hallid. Kübaraid valmistasid kübarsepad, eriti kuulsad olid Haanja meistrid. Ka Karula meeste suviseks peakatteks oli kõrge tasase põhjaga viltkübar. Karulast on teada, et kübar olnud nii kõva, et sellel saanud suvel lõunat süües peale istuda. Kõige üldisem, ühtlasi kõige pidulikum meeste peakate oli kõva rummuga viltkübar (kübar, kaapkübar, Virumaal tong, tongkübar, saartel lakk). Varasemad, ülalt kitseneva rummuga kaapkübarad püsisid 19.saj. põhiliselt Virumaal, Kagu-, Edela- Eestis. Nende kõrval levisid hilisemad, pärast Prantsuse revolutsiooni moodi tulnud vormid - Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel pealt laieneva rummuga, Kesk-Eestis ühtlase silindrikujulise rummuga kübarad. |
Piiri, R. (2001) Kindad. Õnnetähest männakirjani. Tartu:Eesti Rahva Muuseum (lk. 4) |
    |
Kaarma, M., Voolmaa, A. (1981) Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat. Katkendid illustratsioonidest (lk.179,113,239, 163)
Vilti valmistati veel hobuseriistade tarbeks, jalanõudeks, sukkade asemikeks. Kõvast vildist saapad ehk lubjavildid levisid Eestisse 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses ida poolt. Eesti Vabariigi ajal lasti linnas teha pehmeid viltsaapaid. Et jalad märjaks ei saaks, kanti viltide peal kalosse või nahku. Ühe vildipaari tegemiseks kulus 1,5-2 kg villa. Vildid ei saavutanud Eestis siiski väga suurt levikuala, neid kasutati eelkõige talvisel ajal vankrisõidul või metsatöödel.
Arhiivist pärit andmete järgi võib järeldada, et Eestis tegeleti vildi valmistamisega rohkem saartel, Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Eestis. On teada, et 1920.-1930. aastatel korraldati mõnel pool ka vilditegemise kursusi. Paikkonniti oli vildi tegemine väga erinev. Kuna viltimist hakati järjest enam valmistama töökodades ning järjest keerukamate töövahendite ja tehnoloogiaga, kaduski see pikkamööda Eestis kõigile tuntud käsitöötehnikate hulgast.
Kui viltimine oli spetsialistide pärusala, siis vanutamine oli koduses majapidamises laialt levinud. Eestis on juba ammust ajast tuntud riidevanutamist. See tehnika on võrreldav viltimisega, ainult algmaterjaliks pole kraasitud vill, vaid valmiskootud kangas. Vanutamiseks on vanarahva tarkuse järgi peetud sobivaks noort kuud.Kuni 19 sajandi teise pooleni toimus vanutamine nagu ka kanga valmistamine kodusel teel. Pärast kudumist villased ja osalt ka poolvillased kangad vanutati. Kuuma seebi-, leelise või linaseemne keeduveega niisutatud kangas asetati koti sisse ning töödeldi seda alusel edasi-tagasi hõõrudes, kuni see muutus paksemaks, tihedamaks, pealispind vilditaoliseks. Vanutati peamiselt saunas, aga ka kojas ning suvel sooja ilmaga veekogu ääres. Vanutamise vahendites ja võtetes oli kohalikke erinevusi. Töövahenditena kasutati näiteks vankriredeleid, vanutuslava, tünni, uhtmisrulli. Viimane oli kõige täielikum rahvapärane vanutamisvahend - otsteta, hambulise põhjaga ja kaanega küna, mille kaas oli varustatud käepidemetega. Vanutamiseks pandi soojas vees märjaks kastetud riie kotiga uhtmisrulli, mille kaanele tõsteti raskuseks kive. Vanutajad tõmbasid käepidemetest kaant kord ühele, kord teisele poole. Valmis kangas loputati ja asetati venituse alla. Pärast venitamist rulliti riie niiske ümarale puule. Et riie saaks ilus sile, kuumutati riiderulli peale leibade väljavõtmist leivaahjus. Kõige tugevama vanutuse said pealisrõivaste kangad.
Alates 19 sajandi keskpaigast hakkas kodune vanutamine aegamööda kaduma. Villaseid kangaid hakati vanutama vesiveskite juures, veejõul töötavate vanutamismasinatega. Hiljem hakkasid vanutamistööd tegema värvimistöökojad.
Ann Ojaste, 2009