Teadlaste arvates võib viltimine olla üks kõige vanemaid inimese poolt arendatud tekstiilitehnikaid. Väidetavalt on see vanem ketramisest ning hakkas arenema varsti pärast seda, kui inimesed olid õppinud end külma eest loomanahkadega katma. Seda on aga raske tõestada, sest tekstiilide halva säilimise tõttu on ka vähe arheoloogilisi leide. Vanim tõend vildi kasutuse kohta pärineb Türgist Catal Hüyükist 6000 a. eKr

Arvatakse, et viltimine pärineb Aasia nomaadi rahvastelt, kuna nende rahvustraditsioonides on sellel tähtis osa. Sealt levis see arvatavasti läände Ungari suunas, edasi läbi Euroopa Skandinaaviasse ja 7. sajandil Põhja-Aafrikasse ning mütsitegijatega Ameerikasse.

Tähelepanuväärne leid on tehtud Altai mäestiku edelaosas. 1929.a. leidsid kaks vene teadlast Siberist Altai kõrgmaalt avastatud Pazyryk`i hauakambritest esemeid, mis pärinevad 600 - 200 a. e. Kr. Need esemed annavad küllaltki hea ülevaate ühe rändrahva eluolust. Tikitud Hiina siidi, kootud vaipade, keraamika ja erinevate tekstiilide kõrval leidus ka palju erinevaid vildist esemeid. Vilditud esemetest tulid päevavalgele seinavaibad, surilinad, sokid, põlvikud, meeste mantlid, sadulavaibad, maskid jne (joon 1). Kõik need aarded olid säilinud tänu sellele, et Kurgani hauakambrid asusid sellisel maa alal, mis oli aastaringselt külmunud.

Mongoolias asuvatest Noin-Ula hauakambritest leiti palju viltesemeid, mis arvatakse pärinevat 1.saj. p. Kr. Päevavalgele tulid ka kaks seinavaipa, mis olid kaunistatud viltaplikatsioonide ja teiste materjalidega. Tähelepanuväärne on see et Mongoolias
kaunistatakse ka tänapäeval samas tehnikas mustritega viltvaipu. Teised esemed sellest leiust on sarnased Altai leidudega. Aasias on karjakasvatusega tegelevate rahvaste seas viltimistraditsioon säilinud tänaseni. Mongooliast on pärit ka vanim viltimistehnika kirjeldus, mis arvatakse olevat sama meetod kui sküütidel: Vill klopiti vitsaga kergeks, pehmeks ja puhastati prahist ning laotati kihtidena laiali niinevaibale. Kui kasutati erineva kvaliteediga villa koos, siis asetati halvema kvaliteediga kiht kahe parema kvaliteediga kihi vahele. Vill niisutati veega, millesse oli lisatud protsessi kiirendamiseks õli, piimavadakut või uriini. Vaip koos niisutatud villaga rulliti kokku ja veeretati jalgade all edasi-tagasi ning taoti rusikatega.

Mongolite valmistatud viltjurta kaitses nii külma, kuuma, kui ka vihma eest ning lasi suitsu välja. Seda on kujutatud kogu maailma pildi ja püha kaitsjana: katus sümboliseerib taevast ja ümar suitsuava päikest, taeva silma, palved tõusevad suitsuna kõrgustesse.