Viltimine on teadlaste arvates üks vanimaid tekstiilitehnikaid. Tänapäeval on viltimine uuesti ausse tõusnud iidne tehnoloogia. Kui öeldakse vilt, tulevad silme ette viltmütsid, saapad, pehmed tihedad kangad vms. Arvatavasti pole erandlikud kogemused, kus villase eseme pesemise järgselt avastatakse, et see on kokku tõmbunud ja pind tihenenud. Villa kiud on esemes vanunud, moodustades tiheda, tugeva kanga, mida ei saa enam endiseks venitada ega lahti harutada.

Klassikalised vildi saamise tegurid ongi niiskus, soojus ja mehhaaniline hõõrdumine, seda protsessi kiirendab sobiv keskkond. Looduslikku villa saab viltida igas töötlemise etapis, olgu see siis alles pügatud villa, kedratud lõnga või kootud- heegeldatud eseme kujul.

Viimasel ajal on viltimine arenenud loomingulisuse ja eksperimenteerimise suunas, pakkudes jõukohaseid võimalusi igale eale, väljakutseid nii algajatele kui professionaalidele ja mis kõige olulisem - võimaldades tehnika harrastamisel kogeda positiivseid elamusi. Vaatamata erinevatele arengutele on viltimise põhimõte siiski üks ning tehnika ja materjalide põhialuste hea tundmine ning orienteerumine antud vallas lisab igale tegijale uusi võimalusi.

3-d seest õõnsaid viltesemeid saab valmistada nii massaaži- kui rullimistehnikas. Käesolev õppematerjal keskendub viltimisele massaažitehnikas.

Massaažitehnika on märgviltimise tehnika. Töö protsessi nimetamisel kasutatakse peamiselt terminit viltimine, kuid  tegelikult koosneb see kahest etapist - viltimisest ja vanutamisest:

• Viltimine on töö esimene etapp, kus sooja seebivee (aluseline keskkond) ja kätega ringikujuliselt hõõrumise/masseerimise tagajärjel villakiud kinnituvad üksteise külge, mille tulemusel moodustub õhuline vilt.
• Vanutamine - on viltimise lõpp - etapp, kus vilti töödeldakse rullimise või hõõrumise teel käte vahel või laual, kuni pind tõmbub kokku ning muutub tihedaks ja vastupidavaks.