Itaallased, eriti firenslased ülistasid oma linna mitte ainult sõnas ja kirjas vaid kujundasid linna aeg-ajalt ümber, luues teise, idealiseeritud ja mütologiseeritud reaalsuse, kaunistasid ehitisi, tänavaid ja väljakuid, tekitades teistsuguse peomeeleolu. Linnades toimusid peod, millest võttis osa kogu elanikkond. Keskajale iseloomulikud religioossed protsessioonid ja müsteeriumid muutuvad ühe enam teatraliseeritud vaatemängudeks, mis saavad ikka rohkem ja rohkem ilmalikku välimust. Eriti Firenzes etendatakse mitmesugustel kiriklikel pühadel aga ka tähtsate külaliste auks festasid, kiriklike draamamänge, kuhu kaasatakse nimekaid kunstnikke ja insenere. Kasutatakse rikkalike dekoratsioone, kostüüme ja masinaid, valgusefekte ja tulevärki. Väliskülalisi hämmastasid valgusefektid ja masinavärk, mis lõi mitmesuguseid illusioone. Kuid samas oli näiteks sageli tegu üsna hoolimatu lahtise tulega ümberkäimisega, säärastel pidustustel puhkesid mõnikord tulekahjud, nii, et teadjamad kohalikud elanikud eelistasid etendust vaadata koori pealt või hoopis kirikulävel.

Säärased religioossed pidustused tulid üha enam kirikust välja ja muutusid värvikateks protsessioonideks, mis liikusid läbi terve linna või vähemalt läbi peatänavate. Pidustused kordusid tihti ja igakord andsid mitmesugused kaupmeeste ja käsitööliste ühendused, linnaosad aga ka linnaisad oma parima, et etendus võimalikult uhke, üllatuslik ja värvikas oleks. Firenselastel oli eriti hea võimalus kasutada nii väljapaistvate arhitektide, kunstnike kui inseneride fantaasiat ja võimeid. Piiblisüžeedes otsitakse üha enam võimalusi rabada vaatajaskonda väliste efektidega. Sadade inimeste osavõtul mängitakse läbi kuningas Herodese õukonda, süütute laste tapmist, hommikumaa tarkade kingituste toomist Jeesuslapsele jms. Kõiki pidustusi saatsid itaallaste poolt väga armastatud võistlused.

Veelgi sügavam tähendus renessansiaja itaallase jaoks oli karnevalil. Karneval muutis tõepoolest aega, nii selle kulgu kui inimest ennast. Piduaeg on midagi muud ja just karneval andis sellele täiuse, sest karnevali kindel ja lausa kohustuslik atribuut on mask. Mask aga peidab inimese. Inimene kujutab endast kedagi, kes ta olla tahab ja keegi ei tee talle selles takistusi, keegi ei tea, kes ta tegelikult on. Mask andis võimaluse žestide ja hääle mängule, liikumisele, tantsule, illusioonidele, valele, tegelikkuses teostumatutele unistustele. Ja loomulikult ka pettusele, truudusetusele, kõlvatusele. Karneval tähendas tõelist hingetõmbeaega igapäeva korrastatusest, reeglitest, sealjuures ka moraalireeglitest. Karnevalifenomeen oli üldine, andis täieliku lõõgastuse ja selle vastu ei saanud ükski kiriku ettekirjutus. Karnevali rõõmsa kaose järel pöördus linnaelanikkond jälle kindlate reeglite järgi kulgevasse argipäeva.