Mantua kool oli eelkõige kasvatusasutus ning sellel polnud professionaalseid eesmärke. Siin teostusid humanistliku pedagoogika tähtsaimad printsiibid: kasvatusülesannete prioriteet, kasvatuse ja hariduse tihe side, harmoonilise arengu printsiip, mis ühendas endas hariduse, kõlbelise ja füüsilise kasvatuse. Haridusprogramm oli võrreldes traditsioonilise triviumi ja kvadriviumiga tunduvalt laiem. Siia lisandusid poeesia, ajalugu, filosoofia, õppimine toetus täielikult klassikalistele kreeka ja ladina tekstidele. Ka traditsioonilisi aineid õpiti uutmoodi, näiteks retoorikat kui oraatorikunsti, mitte kui kirjade koostamise kunsti. Peaasi aga, Vittorino arvestas laste loomulike eeldusi, nende individuaalset eripära ja pooldas pehmet õpetamisemetoodikat, ilma karistuste ja kepidistsipliinita.

Õpilaste vanus kõikus 6 ja 27 eluaasta vahel. Koolis töötasid hoolikalt valitud assistendid ja teenrid. Kogu elu oli koordineeritud nii, et see oleks võimalikult loomulik ja õnnelik. Vittorino elas koos õpilastega, sõi ja jõi, mängis nendega, jagas nende rõõme ja muresid. Tähtis oli, et noor elas lihtsas ja tervislikus ümbruses. Vittorino koolis oli kokku 60-70 poissi ja ta võim nende üle oli nii suur, et karistamist polnud vaja pea kunagi kasutada. See oli Vittorino peaeesmärk - mitte juhtida, vaid kaasa haarata, arvestada poiste eneseväärikust ja vabadust. Vähesed õpetajad olid sel ajal nii hinnatud kui Vittorino. Ta jõudis ideaalini - kool oli noortele samapalju koduks kui õppimisekohaks.  See Vittorino saavutus oli Itaalia renessanssi aja pedagoogika tipp. Õpilased hindasid teda eelkõige omakasupüüdmatuse ja armastuse pärast kõigi oma õpilaste vastu. Vittorino mälestusmedalil on kujutatud tema sümbolina pelikan, omakasupüüdmatuse võrdkuju kristlikus sümboolikas, lind, kes nokib katki oma rinna, et toita poegi enese verega.

Vittorino saavutas suurepärase sünteesi humanistliku ja kristliku vaimu vahel. Olles ise sügavalt usklik mees, pani ta kristlikku vaimu kõigesse mida ta tegi kui kodanik ja õpetlane. Ta juhatas isiklikult oma kooli moraalset ja religioosset elu. Manitsuste ja isikliku eeskujuga suutis ta viia oma õpilased usuliste kogemusteni, panna nad tunnetama maailma jumalikku algjõudu.

Vittorino oli veendunud, et suunates tulevaste riigijuhtide kasvatust ja õpetamist õiges suunas, võib kasu tuua kogu rahvale. Tema eesmärgiks oli täisväärtusliku kodaniku kasvatamine, kes suudab hakkama saada ja midagi ka ära teha oma aja komplitseeritud sotsiaalses keskkonnas.