Milles seisnes keskaegne kasvatusega lahutamatult seotud õpetamine? Kuidas seda saavutati?

Õpetamine jagunes kahte tasandisse. Esimene oli kõik see, mis puutus maisesse maailma. Teine see, mis puutus taevasse maailma. Vaieldamatu ja tõene autoriteet oli teine, kuid seda oli raske saavutada ja mõista ilma esimest läbimata, ilma õppimata. Esimene tasand koosnes maistest teadustest, kogu ilmaliku hariduse tsüklist, mis tugines seitsmele vabale kunstile ja algas lugemaõppimisega ning lõppes filosoofia kõrgustega. Maine aste oli aste kõrgema, taevase, inimese poolt väljaütlematu Sõna poole. Teisel tasemel asus teoloogia, mis õppis tundma üleloomulikku, üle mõistuse olevat. Kuid samal ajal läbis teine tasand tervet esimest, oli varjatud iga selle ilmingu taha. Praktiliste oskuste õpetamises rõhutati pidevalt teise, piiritaguse tasandi olemasolu ja sellele kui lõppeesmärgile orienteeritust. Oli olemas taevane aritmeetika ja Piibli grammatika ja vastupidi.

Keskaegne õpetus ei olnud kunagi ainult sõnade õpetus, nende tegeliku olemuse organiseerituse õpetus s.t. lugemine, kiri, grammatika, retoorika jne., või ühe või teise oskuse või operatsiooni õpetamine nagu käsitöö, kunst, teadus, loogika, dialektika, filosoofia jne. Tõelist, olemuslikku, kõrgeimat teadust kui õpetuse eesmärki ei saa sõnadega väljendada. Kogu eelneva kursuse läbinule avanes see pühast vaimust mis saadetud Jumala poolt.

Tavaline kooliõpetus, olles teatud suunatusega, aitas kaasa lõplikult saavutamatule Jumala lähenemisele, mille tulemuseks on kõrgeim tarkus.

Sõnade rolli ja tähenduse probleem, tõelise kristliku teadmise õpetamise aste, valikuvõimalus raamatuliku või mitteraamatuliku (müstilise valgustatuse ja imepärase Jumalaga ühinemise) kasvatuse vahel oli üks kesksetest. Lääne kristlus tunnistas kõrgeks sõnalis-raamatulikku õpetust. Idas ja õigeusus seda fenomeeni ei olnud, arvatavasti seetõttu, et kreeka keelde oli teistsugune suhtumine. Piibli ja kirikuteenistuse keeleks Läänes sai just ladina keel ja sellega seoses oli religioossel haridusel keeleteaduslik iseloom. Juba üksnes seepärast nõudis see terve rea ilmalike teaduste õppimist, stimuleerides õppimises möödapääsmatut ratsionalismi. Ühendamatud kategooriad seondusid ratsionaalses Jumalatunnetuses, mis arenes eriti keskajal, skolastilise mõtlemisviisi valitsemise ajal (mis, tõsi küll, oli pidevalt kõrvuti müstilisega: ratsionaalne ja irratsionaalne õpetuses on keskaegse pedagoogika kahenäoline Jaanus).