Lk 2
Suhtumine Jumalasse - kogu olemasoleva Loojasse, Maailmapäästjasse, pani paika pedagoogilise protsessi laias mõttes. Inimene liikus terve oma elu jooksul tema poole, tõelise kristliku elu poole, võideldes pidevalt Saatanaga, kes püüdis inimest tema kirgede, tema maise olemise madaluse kaudu. Inimene võis jõuda Jumalani oma elu ükskõik millisel perioodil ja saada vastuvõtu ja andestuse osaliseks. Kuid keegi ei tea kunagi oma tundi ja igaüks peab valmis olema Jumala trooni ette astumiseks ja selle hetke vastu võtma vaimses erksuses ja õigluses. Seepärast pidi kasvatus algama varases lapseeas, õigemini lapse esimestest eluminutitest (veel emaüsas) ja kestma terve järgneva elu.
Kristluse traditsiooni jõud oli tema üldises ja kõikehaaravas õpetamises. Säärase õpetamise taustal oli kristlik haridus mitte ainult teadmiste summa omandamine, vaid iseenda ülesehitamine Jamala sarnaseks. Õpilane ei ole külmalt ainest eemal, vaid tema õpetamine ja kasvatamine on ühte sulanud. Õppides tundma maailma, selle pisimaidki tahke, üllatub inimene sellest ja imetleb seda kui Issanda loodud templit.
Tõeline õpetamine oli lapse juhtimine headuse teel, mis on valgustatud ilmutusest. Kõik käsitööd ja teadused rääkisid iseendast ja samal ajal ka Tervikust. Madal ja kuritegelik, tume ja saatanlik varitses seda, kes eemaldus tervikust ja sukeldus maisesse osalisusesse. See viis pahedeni samuti ka neid, kes iseseisvalt ja jõuetu inimmõistuse abil püüdsid muuta loodust, mateeriat ja selle olemist s.t. püüdsid muuta jumalikult loodud hierarhiat ja loodusseadusi. Niisiis, ei mingit isetegevust, väljamõtlemist, otsimist.
Maria Tilk, Tallinna Ülikool 2009