Õppekavadest
Koolid olid hästi varustatud treeningruumide ja loengusaalidega. Hommikuti tavaliselt õpiti kirjandust, päevane aeg oli pühendatud treeningutele.
Tulevasi juhtivaid sõdalasi treeniti mitmekülgselt. Iga kooli territooriumil olid basseinid, kus õpiti ujumist ja võitlust vees täies varustuses, kinnised ja avatud vibulaske platsid, maneez ratsutamise ja ratsa võitlusvõtete harjutamiseks, saalid maadlemise ja lähivõitluse harjutamiseks või oda ja mõõgavõitluse harjutamiseks.
Kõik see oli ette nähtud kõrgematele samuraiklannide poegadele. Samuraide erikategooriate vahel laienes hariduslik, majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus üha enam.
Üheks jaapani poiste koolitamise eesmärgiks oli õpetada nad lugema hiina tekste jaapani grammatikareeglite järgi. Tekstid ise pärinesid konfutsiaanlikest raamatutest. Need raamatud kujundasid samurai tüüpilist teadvust, siia juurde kuulus maast-madalast juurutatud vanemate ja kõrgemalseisvate isikute austamine, kõikide tseremooniate tundmine ja täpne täitmine, ning samraidel ka kindel üleolekutunne kõigi nende suhtes, kes olid seisuselt samuraidest madalam.
Suurt tähelepanu osutati kalligraafia õpetamisele, samuti olid pidevad etiketi ja käitumisrituaalide õpetus, lauakombed ning ka relva käsitsemine.
Koolid olid avatud paljudes suurnike mõisates, kuid shoguni ja daime pojad said alati eraõpetust kodus. Mõnedes koolides oli kooliskäimine kohustuslik, mõnedes mitte. Õppimine ise algas tavaliselt kuue aasta vanuselt ja kui õpilane oli andekas ja hoolas, võis see kesta kuni kolmekümne aasta vanuseni. Õigemini oli noormees juba ammu abiõpetajana tegev, teda lihtsalt õpetati ja treeniti juurde. Põhiõpetus oli siiski professionaalsete õpetajate käes. Koolis loeti üldkursusi, teoreetilisi loenguid ja need vaheldusid praktiliste õpetuste ja treeningutega.
Jaapani koolides ei püüdnud õpetajad rõhutada konkurentsi, sest see raskendas elu rangelt seisuslikus ühiskonnas. Vastupidi, iga õpilane oli isiksusena oluline ja põhiülesanne oli mitte alandada õpilast madalamast seisusest koolikaaslaste ees. Poisid sooritasid pidevalt eksameid ja said selle eest ka preemiaid. Need preemiad olid küllaldaseks ergutuseks ja poisid olid püüdlikud. Üldiselt aga puudus poistel materiaalne stiimul. Ametikohti shoguni ja daime valdustes jagati vastavate vasallisuhete järgi ja mitte isiklike annete või oskuste järgi.
Kuna õppimine algas vara ja oli pikaajaline, kujundati lastes eelkõige vasallitruudus, ülemuste austamine, õpetati neile väärikust ja kombeid, õpetati inimest hindama tema kõlbelise käitumise, mitte tema karjääri järgi ning õpetati õiglaselt suhtuma alamatesse seisustesse. Säärane kooliõpetus koos kõrge enesehinnangu ja kindla veendumusega, et nemad on kõrgem ühiskonnakiht, tegi samuraidest kõige jonnakamad ja kindlameelsemad inimesed, keda tunneb maailm.
Tulevasi juhtivaid sõdalasi treeniti mitmekülgselt. Iga kooli territooriumil olid basseinid, kus õpiti ujumist ja võitlust vees täies varustuses, kinnised ja avatud vibulaske platsid, maneez ratsutamise ja ratsa võitlusvõtete harjutamiseks, saalid maadlemise ja lähivõitluse harjutamiseks või oda ja mõõgavõitluse harjutamiseks.
Kõik see oli ette nähtud kõrgematele samuraiklannide poegadele. Samuraide erikategooriate vahel laienes hariduslik, majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus üha enam.
Üheks jaapani poiste koolitamise eesmärgiks oli õpetada nad lugema hiina tekste jaapani grammatikareeglite järgi. Tekstid ise pärinesid konfutsiaanlikest raamatutest. Need raamatud kujundasid samurai tüüpilist teadvust, siia juurde kuulus maast-madalast juurutatud vanemate ja kõrgemalseisvate isikute austamine, kõikide tseremooniate tundmine ja täpne täitmine, ning samraidel ka kindel üleolekutunne kõigi nende suhtes, kes olid seisuselt samuraidest madalam.
Suurt tähelepanu osutati kalligraafia õpetamisele, samuti olid pidevad etiketi ja käitumisrituaalide õpetus, lauakombed ning ka relva käsitsemine.
Koolid olid avatud paljudes suurnike mõisates, kuid shoguni ja daime pojad said alati eraõpetust kodus. Mõnedes koolides oli kooliskäimine kohustuslik, mõnedes mitte. Õppimine ise algas tavaliselt kuue aasta vanuselt ja kui õpilane oli andekas ja hoolas, võis see kesta kuni kolmekümne aasta vanuseni. Õigemini oli noormees juba ammu abiõpetajana tegev, teda lihtsalt õpetati ja treeniti juurde. Põhiõpetus oli siiski professionaalsete õpetajate käes. Koolis loeti üldkursusi, teoreetilisi loenguid ja need vaheldusid praktiliste õpetuste ja treeningutega.
Jaapani koolides ei püüdnud õpetajad rõhutada konkurentsi, sest see raskendas elu rangelt seisuslikus ühiskonnas. Vastupidi, iga õpilane oli isiksusena oluline ja põhiülesanne oli mitte alandada õpilast madalamast seisusest koolikaaslaste ees. Poisid sooritasid pidevalt eksameid ja said selle eest ka preemiaid. Need preemiad olid küllaldaseks ergutuseks ja poisid olid püüdlikud. Üldiselt aga puudus poistel materiaalne stiimul. Ametikohti shoguni ja daime valdustes jagati vastavate vasallisuhete järgi ja mitte isiklike annete või oskuste järgi.
Kuna õppimine algas vara ja oli pikaajaline, kujundati lastes eelkõige vasallitruudus, ülemuste austamine, õpetati neile väärikust ja kombeid, õpetati inimest hindama tema kõlbelise käitumise, mitte tema karjääri järgi ning õpetati õiglaselt suhtuma alamatesse seisustesse. Säärane kooliõpetus koos kõrge enesehinnangu ja kindla veendumusega, et nemad on kõrgem ühiskonnakiht, tegi samuraidest kõige jonnakamad ja kindlameelsemad inimesed, keda tunneb maailm.