Hiinlaste rituaalsus oli tihedalt seotud mängulisusega. Templid olid värvikad, jumalakujud sarnanesid nukkudega. Kõigest pidi õhkuma suurt elujõudu. Rituaalsete pidustuste kindlaks osaks oli teatraliseeritud etendused, mis pidid rõõmustama jumalusi, kuid olid ka inimestele muljetavaldavad.

Kõige tavalisem ja lühem jumaluse poole pöördumine oli kuju ees lõhnakepikeste süütamine, põlvitamine ja kolme või üheksa kummarduse tegemine ning oma palve esitamine. Mõnikord süüdati lõhnakepikestele lisaks ka küünlad, eriti tähtsatel juhtudel toodi ohvreid. Ohvriks toodi sealiha, kanapoegi, kala, teed, veini, puuvilja ja maiustusi. Budistlikes templites eelistati taimetoitu.

Ohverdused võisid olla täiendatud vooruslikkuse rituaalsete väljendustega: näiteks “elusa vabastamisega”, mille puhul lasti vabasse vette kalu või puurist laululinde.

Oluline kommunikatsioonivahend sealpoolse ilmaga oli ohvriesemete põletamine. Enamuses olid need valmistatud paberist: maja, hobuste, koduloomade, teenrite kujukesed. Eriti levinud olid ohvrirahad. Põletati nii “kuldraha”, mida valmistati kollasest paberist ja mis oli ette nähtud jumalatele ja esivanematele, kui värvimata paberist “hõberaha”, mis oli ette nähtud rahu mitteleidnud hingedele.

Kasutati ka paljude nõidade, ennustajate ja maagide teenuseid. Hiinlased kasutasid ennustamist igapäevases elus väga laialdaselt. Kuna nende ettekujutuses oli maailm lõpmatu arv läbipõimunud soodsaid ja halbu mõjusid, siis iga ettevõtmise õnnestumine olenes õnnelike kombinatsioonide tundmisest ja kasutamisest. Neid kombinatsioone tundsid aga kõige paremini nõiad, ennustajad ja maagid. Tuli teada täpset aega, kohta, arvu, nime ja väga paljut muud. Käibel oli füsiognomistika, hiromantia, horoskoobid aga ka linnu häälitsuse, ilma, koduloomade käitumise, inimese mingite eriaistingute (kõrvakumin, silme ees virvendamine jms) järgi ennustamine.

Kõigi vaimude ja jumalustega tuli osata suhelda ja rahus elada. On ju isegi hiina ehituste ülespoolekeeratud katuseotsad lihtsa praktilise selgitusega – õhust suure kiirusega katusele langevad kurjad vaimud ja jõud tuli kosmosesse tagasi juhtida. Samal ajal püüti neid kurje jõude hirmutada ja eemale peletada. Selleks kujutati katuseräästal draakoneid, lõvisid ja muid hirmuäratavaid elukaid. Sama funktsioon oli ka sirmidel ja ekraanidel, mida hiinlased hulgaliselt kasutasid. Arvati, et kurjad vaimud lendasid alati ülikiiresti, ning ei suutnud kohe pidurdada ega suunda muuta, seepärast asetati ukse või värava taha “peegeldav sein” või mingi kerge takistus, mille vastu põrgates kurjad vaimud tagasi kosmosesse lendasid.

Väga oluliseks momendiks hiinlaste elus oli üleminekumoment elusmaailmast hingede maailma. Matustele pöörati alati väga suurt tähelepanu. Eriti suursugused, rikkad ja muljetavaldavad olid valitsejate matused. Viimane keiserinna Tsõsi maeti esemetega, mida hinnati summaga 750 miljonit dollarit (tegemist on XX sajandi algusega). Hiina ühendaja Tsõn Schi -huani matusepaik pole siiani lõpuni lahti kaevatud, ehkki seal on juba leitud teostuselt üliharuldane inimsuurune terrakotasõjavägi ja legendi järgi peitub seal veel terve Taevaaluse väärtuslik mudel.

Matuste rituaal sisaldas mitmeid ohverdusi, nuttu, palveid ja leina. Mõnikord lükati matusetsetremoonia ka edasi tähtede ebasoodsa seisu tõttu, koha valmimiseni või muudel põhjustel.

Lein pidi kestma kolm aastat, samapalju kui laps ei suuda olla ema abita. Leinaajaks lahkus ametnik ametist ja sõitis kodukanti. Leina varjamine (näiteks, et varem abielluda, või kasuliku ja tulutoova koha kaotuse kartusest või poliitilistel eesmärkidel) loeti “andestamatuks” ja karistati surmanuhtlusega. Lapsed, kes sündisid leina ajal olgugi seaduslikest isadest, loeti vallaslasteks. Üldine arvamus oli, et lesed ei peaks üldse uuesti abielluma, kuid kuna seda korraldust oli väga raske täita, siis leskedele, kes seda siiski suutsid, ehitati midagi triumfiväravate taolist, kuhi kirjutati vastavad kiidusõnad Kaugemad sugulased leinasid vastavalt vähem aega.