Hiinlase mütoloogiline maailmanägemine kasvatusalusena
Hiinlaste jaoks oli nende maa erandlik, seda nimetati Keskseks Impeeriumiks või ka Taevaaluseks ja peeti absoluutse kindlusega kogu maailma nabaks. Seepärast suhtusid Hiina valitsejad kõikidesse diplomaatilistesse saatkondadesse kui vasallsõltuvuse näitajatesse, võtsid vastu kingitusi kui enesestmõistetavat andamit ega saatnud kunagi ise mingeid saatkondi kusagile mujale. Saadikud, kes said au osaliseks ilmuda keisri palge ette, pidid läbi tegema kõik kohustuslikud “hiina tseremooniad”, mis eelkõige väljendasid alandlikkust ja kuulekust suurele hiina valitsejale, riigile ja kultuurile. Need tseremooniad sisaldasid muuhulgas üheksat maani kummardust, ning kõikide, ka kõige süütumate aksessuaaride mahajätmist kui üleoleku ja ülbuse kindlat tunnust (XIX sajandil näiteks monokkel, pensnee jms.), rääkimata ükskõik millisest relvast.
Eurooplastesse suhtusid hiinlased samuti üleolevalt ja pidasid neid barbariteks, sest esiteks nad ei tundnud hieroglüüfe st olid kirjaoskamatud ning teiseks, nad ei tundnud Rituaali st neidsamu “hiina tseremooniaid”.
Seega olid nad kõige madalama ja arutuma olendi tasemel.
Veel 18.sajandi Euroopa oli neile kauge ja tume tsiviliseerimata paganamaa.
Eurooplastesse suhtusid hiinlased samuti üleolevalt ja pidasid neid barbariteks, sest esiteks nad ei tundnud hieroglüüfe st olid kirjaoskamatud ning teiseks, nad ei tundnud Rituaali st neidsamu “hiina tseremooniaid”.
Seega olid nad kõige madalama ja arutuma olendi tasemel.
Veel 18.sajandi Euroopa oli neile kauge ja tume tsiviliseerimata paganamaa.
Hiinlase teadvuses kujunes eurooplase stereotüüp “meretaguse kuradina”. Seda tugevdas asjaolu, et hämaratest aegadest on hiinlased kuradeid kujutanud valgete nägude ja punaste juustega, mis ei ole ka traditsioonilisse soengusse korrastatud. Valge aga oli madalate instinktide ja hauataguse maailma värv.
Hiinlaste jaoks oli hauataguse elu ja hinge teema sama tähtis kui eurooplase jaoks, kuid hinge suhtusid nad erinevalt. Vanal ajal arvati, et inimesel on kaks hinge – hun ja po. Kui inimene sureb, siis raske, kehaline hing po läheb inimesega hauda, kerge õhuline hun aga üles taeva. Hiljem, keskajal arvati, et inimesel on kolm hinge – üks asub perekonnaaltari esivanema nimetahvlisse, teine jääb hauda ja kolmas läheb kas põrgu või taevasse. Hiinlaste ettekujutuste järgi oli põrgul kümme ringi ja seda kujutasid hiinlased nagu iga maapealset institutsioonigi kantseleina koos ametnike koguga. Esimeses instantsis määrati karistus ja viimases otsustati, kelleks see inimhing sünnib tulevases elus. Sündida oli võimalik kuude olekusse alates pühadest taevaelanikest kuni loomade ja taimedeni. Eriti väljapaistvate inimeste hinged ühinesid taevahingedega. Hiinlastel oli ka paradiis, kuid vastavalt daoismi ja budismi mõjudele kujutati seda erinevalt.
Usuti, et kõik sealpoolsuse elanikud – nii deemonid kui jumalused, olid kunagi inimesed ning seepärast vajavad ka hauataguses elus süüa ja juua, riideid, raha ja elavate hoolitsust.
Hiinlaste uskumustes on kesksel kohal esivanemate kultus –sugulashinged. Igas kodus oli kodualtar, millel seisid tahvlikesed surnute nimedega. Esivanematele ohverdati regulaarselt vähemalt kaks korda kuus või ka tihemini. Neid kutsuti pühade puhul külla, neile teatati tähtsamatest perekonnasündmustest.
Usuti, et kõik sealpoolsuse elanikud – nii deemonid kui jumalused, olid kunagi inimesed ning seepärast vajavad ka hauataguses elus süüa ja juua, riideid, raha ja elavate hoolitsust.
Hiinlaste uskumustes on kesksel kohal esivanemate kultus –sugulashinged. Igas kodus oli kodualtar, millel seisid tahvlikesed surnute nimedega. Esivanematele ohverdati regulaarselt vähemalt kaks korda kuus või ka tihemini. Neid kutsuti pühade puhul külla, neile teatati tähtsamatest perekonnasündmustest.