Taevase kantselei jumalate vastu töötasid aga kurjad jõud. Neid oli hiinlaste maailmas ka väga palju ja väga erinevaid. Pealegi, jumaluste poole pöörduti vaid aeg-ajalt abi saamiseks, kurjad jõud ümbritsesid inimest ja ohustasid teda pidevalt.

Kardeti kodutuid hingi, kel polnud kohta sugupuul (poisikeste ja vallaliste tüdrukute, võõrsil surnud, vägivaldse surma leidnud ja mitte kombekohaselt maetud, poodud, uppunud, välgust tabatud, tiigri söödud jms.) Neid kutsuti näljasteks deemoniteks. Säärasteks võisid muutuda ka esivanemad, kes ei saanud korralikult ohverdusi ja muutusid tigedateks ja kättemaksuhimulisteks. Neid pidi pidevalt kartma. Sääraste jõudude prototüüpideks muutusid igat liiki võõrad – hulkurid, kerjused, röövlid, lõpuks kõik see, mis ähvardas traditsioonilist elulaadi. Deemoneid kujutati inimesetaolistena, kuid väärastunud või puudulike jäsemetega – karvased, ühe silma või kõrvaga, suuta, punaste juuste ja teravatipulise peaga.

Kuid samapalju kui oli kurje jõudusid, oli ka vahendeid nendega võitlemiseks. Kõige kindlamaks abivahendiks, mis oli tuntud üle kogu Hiina, oli ere valgus ja tugev hääl ning suutrate deklameerimine. Aga ka sülitamine ja isegi urineerimine, virsiku- ja pajuoksad, punased oad, koirohi, bambuse võrsed, värvilised siidinöörid, kuked ja kassid, koera veri, peegel ja mõõk, tiigri kujutis, puusüsi, hauast võetud muld, kirstust võetud nael, vanad mündid, nefriiditükk, puussepalood, kalurivõrgu tükk jms aitas kurja vastu. Ning loomulikult kasutati deemonitevastaseid loitse ja sõnumisi.