Hiina ühiskonna mudeliks oli perekond. Perekond loob kasvatuse vundamendi. Hiina eetika on perekondlike suhete ja kohustuste ning peresisese tegevuse eetika. Perekond oli ka religioossete uskumuste fookuses. Hiinlaste religiooniks oli ju esivanemate austamine. Armastus vanemate vastu ja nende andunud teenimine on hiinlaste suurim väärtus. Pere on niivõrd tihe tervik, et poeg saab karistatud isa pattude eest ja vastupidi.

Hiina perekonna traditsioonilised normid kujunesid feodaalperioodil. Eeskujuks sai aristokraadi perekond. Aristokraatide perekonnad hoolitsesid selle eest, et ei toimuks abielusid sugulaste vahel isaliinipidi. Aristokraadid olid oma sugupuu üle väga uhked ja registreerisid abielusid äärmise täpsuse ja põhjalikkusega paljude põlvkondade jooksul. Sama perekonnanimega ühe põlvkonna esindajad, ükskõik kui kauges suguluses nad ka ei olnuks, ei saanud kanda sama eesnime. Igal lapsel oli nimi, mis kuulus ainult talle ja iseloomustas ainult teda ja millist ei olnud kellelgi teisel. Näiteks ühe pere mitmele vennale lisati nimele sarnane silp, et näidata ühte perekonda kuuluvust aga teise silbiga ka vanuse järjekorda, mis Hiinas oli ülitähtis, sest näitas iga venna koha rituaalide täitmisel. Hiina keeles ei ole mõistet “vend” või “õde” vaid ainult noorem ja vanem vend või õde.

Mõnikord võeti ette pühad tekstid ja anti lastele nimeks järjestikulised hieroglüüfid, nii, et sisuliselt võis nimi olla väga kummaline ega tähendanud midagi, näiteks “Võib Öelda” või “Ta Tegi”. Mõnikord anti lastele vaid järjekorranumbrid nimeks.

Perekonnas oli isa võim absoluutne. Tema jagas poegadele töö, otsustas, kellele missugune haridus anda, milline elukutse valida, kuidas kedagi karistada, kes kellega abiellub. Isa võis oma lapse ka tappa, kuigi juriidiliselt see kinnitatud ei olnud, ühiskond aga aktsepteeris isa otsust.

Kuna perekond oli ühiskonna mudeliks, pidi imperaator olema kõigile oma alluvatele isaks ja alluvad pidid suhtuma temasse kui isale kuulekad lapsed. Riik oli imperaatoriperekonna omandus ja kuulus teoreetiliselt imperaatorile. Seetõttu ei olnud Hiinas eraomandust nagu mõistavad seda eurooplased. Kuid hiinlased olid iidsest ajast seotud oma maatükiga, maaharija perekonnale kuuluvat maad ei saanud lihtsalt võõrandada ilma kõigi täiskasvanud klannijuhtide ja liikmete nõusolekuta.

Eelkõige oli see seotus religioosse taustaga. Feodaal säilitas oma seisuse ja nime vaid niikaua, kuni tal oli alles oma maavaldustest kasvõi väike tükk, kuhu mahtusid perekonnaaltarid. Kui kogu maa oli ära võetud, polnud esivanematele ohverdamised võimalikud, nende hinged hävisid ja järelikult kadus ka järeltulija seisus.

Perekond oli esivanemate kultuse loomulik keskus. Esivanemate kultus oli aga hiina ühiskonna kõige sügavam ja olulisem religioon, palju tähtsam kui budism või daoism. Igal perekonnal oli oma esivanemate altar, kus seisid tahvlikesed esivanemate nimedaga, tavaliselt kolme viimase põlvkonna ulatuses. Suurperel olid omad templid.

Sageli muutus rikaste perede sugukonnatempel ka kooliks. Mõnikord asutas suurpere kooli oma pärusmaal ja suunas sinna kõik oma lapsed, olenemata varanduslikust seisust. Perekonnaliikmetele hariduse andmine oli pere enda huvides. Kui keegi suurpere liikmetest oli edukas, sooritas ametnikueksamid ja tõusis kõrgele ametiastmele, andis see tervele perekonnale uusi võimalusi nii poliitiliselt kui majanduslikult, sest sugulased jäid alati sugulasteks. Perekondliku hariduse süsteem oli sotsiaalse mobiilsuse üheks allikaks, võimaldades vaestel kuid andekatel perekonnaliikmetel tõusta ametkondlikku redelit pidi ja lülituda haritlaste privilegeeritud seisusesse. Perekond hoidis ka edaspidi kokku, näiteks pere loodud ettevõttesse eelistati võtta alati oma suurpere liikmeid.
Kuna esivanemate austamine oli uskumuste aluseks, oli iga perekonna esmakohuseks hoolitsus oma kadunud esivanemate haudade eest. Samuti oli püha ja puutumatu surnud esivanem nii mõttes, sõnas kui teos.