Üldse, kõik hirmus ootas hiina naist perekonnas. Seadus arvestas naise nõrkuse ja häbelikkusega ning sageli ei kutsunudki teda kohtu ette. Kohut pidi mõistma perekonnapea. Kui temalt tuge polnud oodata, jäi naisel üle vaid end katusetala külge üles puua, et tema vabanenud hing saaks süüdlastele kätte maksta.

See kõik tundub eurooplasele väga sünge, kuid Hiinas tajus naine eneseteostust ja enese “mina” vaid pere osana, osana oma pojas ja ka mehes. Perekond oli üks tervik ja elusatele liikmetele polnud midagi tähtsamat kui teenida esivanemate heatahtlikkus ja sellega ka abi edule ja küllusele.

Rase naine lõpetas varakult sugulised suhted ja allus väga paljudele rangetele keeldudele. Näiteks ei tohtinud ta külastada lõbustusasutusi, käia ilma varjuta, süüa kanaliha, ta ei tohtinud õmmelda, ronida redelile, koristada või remontida ja palju muud. Asi ei olnud nii palju tema enda kui lapse hinge kaitses. Sünnitajat püüti kaitsta talismanidega.

Lapse sünnihetkel ennustati ta saatust. Kui sel hetkel sadas vihma, tuleb uuel elanikul elus raskusi, kui lund, saab rikkaks. Varese kraaksumine oli halb enne jms.

Kuu aega pärast sündi oli sünnitaja oma kinnises ruumis, kus keegi ei tohtinud puudutada tema voodit. Mitmel pool ei tohtinud ka keegi näha vastsündinut, et teda mitte ära kaetada. Laps asetati koeranahale, et ta oleks terve nagu koer. Kolmandal päeval toimus lapse esmakordse vannitamise tseremoonia. Kuu aega pärast sündi toimus järgmine rituaal – “täiskuu” pühitsemine. Lapsel aeti pea paljaks, jättes vaid erilise lapsetuka – tukakese ees ja kuklal. Pöetud lapsejuukseid hoiti talismanina alles. Siis anti lapsele ka nimi, mille valis tavaliselt suurpere vanim liige. Et kurja jõudu eemale peletada, tehti lapse pea kohal lahti sirm, kaela riputati talle koerakont ja ümbritsevad inimesed püüdsid teha nii palju lärmi kui said. Külalised kinkisid vanematele raha punases ümbrikus, lapseriideid, toiduaineid. Ka mitmed toiduained ja maiustused olid rituaalse tähendusega.Lapse sajandat päeva tähistati samuti.

Seejärel koguneti, et pühitseda lapse aastaseks saamist. Sel päeval oli igivana komme ennustada, kelleks laps tulevikus saab. Laps pandi esivanemate altari ette istuma ja asetati altarile kirjatarbed, raamatud, arvelaud, tükike mulda, kuld- ja hõbeesemed, peegel, puuviljad jms. Tüdruku ette asetati käsitöö ja koduse majapidamise asju. Selle järgi, mida laps kätte haaras, püüti ennustada, mis temast tulevikus saab.

Edaspidi aga lapse sünnipäevi enam ei peetud ega tehtud lastele kingitusi. Vanas Hiinas sünnipäevade tähistamise traditsioon puudus. Kuid inimese vanust arvestati Hiinas mitte sündimise vaid eostamise aja järgi, nii, et iga hiinlane loeb oma vanuseks üheksa kuud oma tegelikule sünnile juurde.

Hiina naise ilumudel erines paljuski euroopa keskaegse naise ilumallist. Täiuslik hiina kaunitar pidi olema habras ja peen, peaaegu kehatu. Kehakumerused, rinnad ja puusad, polnud esteetilised. Seepärast nööriti noorte tütarlaste rind sidemetega kinni. Ka käe- ja jalalabade ning käsivarte suhtes kehtisid kindlad esteetikareeglid – kõik pidi olema kaunid, peened ning võimalikult väikesed. Siit ka naisejala otsene sandistamine.

Erilise tähelepanu all oli nägu. Kauniks peeti kõrget kumerat laupa, ilmekaid sügavaid silmi, peenelt vormitud nina, väikest ümaravormilist punahuulelist suud lohukestega suunurkades, Hambad pidid olema väikesed, pikerguse vormiga nagu kõrvitsaseemned ja väga valged. Kael pidi olema pikk ja valge puhta nahaga. Kõige selle loomuliku ilu juures oli kohustuslik kasutada mitmesugust kosmeetikat. Nägu kaeti tugeva valge kreemiga, sellele kanti põsepuna. Suu vormiti vastavaks huulepuna abil. Oli perioode, kus suu maaliti mitmete eritooni huulepulkadega joonise abil mingiks kindlaks kujundiks: lilleks, liblikaks. Kulmud kitkuti välja ja joonistati vajaliku kaare ja suurusega. Kulmude erivorme oli ligi kolmkümmend – “nagu liblikatiivad”, “kaks mäetippu” jms.