Rikastes peredes oli levinud mitmenaisepidamine ja liignaiste omamine. Kuid see oli väga kallis lõbu. Mitme naise puhul muutus esimene naine teistele käskijaks nagu meeski. Samas, järgnevad naised võisid abielludes kaasa tuua oma vara ja nõudsid abielulepingutes endale vastavat seisusekohast hooldust. Kui mees tahtis abielluda tuntud tantsijanna või muusikuga, võis viimane esitada samuti kõrgeid nõudmisi enne kui nõustus mehe haaremisse tulema. Probleeme oli küllaga ja mitmenaisepidamist võisid endale lubada vaid rikkad inimesed. Suur enamus hiina perekondi olid monogaamsed just majanduslikke probleeme silmas pidades.

Mitmenaisepidamises said probleemseteks ka lapsed, eelkõige pojad. Isa oli neil üks ja seega perekonnas olid nad võrdsed. Kõige tavalisemalt sai tulevikus isa asemele peakäskijaks vanema naise vanem poeg, kuid kui ta oli nõrk, initsiatiivitu või ei meeldinud miskipärast isale, sai klanni peaks keegi teine poegadest. See aga õhutas emade auahnust ning äärmiselt harva, kui mitme naisega peres ei olnud intriige ja pahandusi, mis eelkõige olid väsitavad perekonnapeale.

Mõnikord said keeruliseks probleemiks naistepoolsed sugulased. Need tahtsid rikka ja mõjuka mehe käest töökohti, abiraha, soovituskirju jms. Vähesed rikkad majapidamised pidasid säärasele survele vastu.

Imperaatori perekond ei olnud erand. Ka siin võis imperaator eelistada kedagi liignaistest oma ametlikele naistele, st järgida südamehäält, mitte poliitilisi vajadusi. Imperaatori kõrval tõusis erikohale imperatriss koos oma perekonnaga, eriti kui tal sündis poeg-troonipärija.

Imperaatoriõukond oli läbi sajandite tohutu intriigidepesa, kus vandenõu järgnes vandenõule, kus kasutati vahendeid valimata kõiki võimalusi edasi liikuda ja konkurendid hävitada. Käiku läksid kuulujutud, salakaebused, pettused, altkäemaksud ja kingitused, aga ka mürgid ja salamõrvad. Pea kõik troonipärijate emad püüdsid usurpeerida võimu kuni nende klannid hävitati ja võimule tuli uus imperaator ja nii lõputult. Samas pidi naine alati jääma tahaplaanile. Maja tagumised naisteruumid olid tabuks võõrastele, seal käis teine elu. Mitte et kõlblus oleks seetõttu olnud oluliselt kõrgem, see oli lihtsalt teine.

Mehe ja naise suhtlemise eesmärkideks oli järglaste saamine, elu pikendamine ja tervise tugevdamine. Nõrgemat poolt vaadeldi alati kui vahendit tervise tugevdamisel ja “tagumiste ruumide kunstis” soovitatakse otseselt suhtuda naisesse kui “prügisse või nartsu”. Tegelikkus oligi selline.

Maja pidi alati olema jaotatud kaheks pooleks: sisemiseks ja väliseks. Mehed elavad välisel poolel, naised sisemisel. Sissepääs naistepoolele peab olema alati hästi valvatud eunuhhide poolt. Mehed ja naised ei tohi koos saunas käia, naine ei tohi kasutada mehe riidepuud ega nagi, ei tohi hoida oma asju samas kirstus kus mees.

Mida rikkam maja, seda õigusetum naise olukord. Ega asjata ka “viies pidevuses” ei märgita ära vaid ema. Alles pärast lapse sündi ja just siis kui sündinud oli poeg, tõusis naine esile teiste naiste ja liignaiste seast ja pääses lähemale isanda otsustamistes kaasarääkimisele.

Oli mitu põhjust lahutuseks ja nende hulgas olulisena lugupidamatus ämma ja äia vastu, haigus, laiskus, lobisemishimu ja vargus. Kõige kohutavam karistus ootas naist abielutruudusetuse eest.