1990. aastatel Soomes Ben Furmani algatusel loodud sotsiaalsete oskuste õpetamise meetod 

Kõigil lastel esineb mingis kasvu- ja arenguetapis probleeme või erinevaid halbu harjumusi. Probleemid võivad tekkida magamamineku, söömisharjumuste, sõprussuhete või käitumise pinnal. Kui lapsel on mõni probleem, on täiskasvanutel vaja mõelda, kuidas aidata last seda ületada. Lapsed ei räägi just meelsasti oma probleemidest, kuid nad õpivad innukalt uusi oskusi. Seetõttu tuleks lastega rääkida mitte nende probleemidest, vaid uutest oskustest, mida nad peaksid õppima (Furman, 2017). 

Sotsiaalsete oskuste õpetamiseks kasutatakse Eesti lasteaedades ja koolides erinevaid mängulisi võtteid ja metoodikaid. Viimastel aastatel on mitmed õpetajad koostöös lapsevanematega võtnud sotsiaalsete oskuste õpetamiseks kasutusele lahenduskeskse oskuste õppe meetodi, mille on välja töötanud Soome psühhiaater ja lahenduskeskse teraapia õpetaja Ben Furman. Oskuste õppe ideeline nurgakivi seisneb selles, et lapsi ei suunata probleemidega võitlema, vaid hakatakse õpetama päris uut oskust, mida laps seni ei ole veel omandanud. Algselt on meetodi looja rakendanud seda lasteaias erivajaduste laste rühmas. Oskuste õpe on suhteliselt uus meetod, kuid on juba kasutusel paljudes riikides. Metoodika sündis 1990. aastatel Soomes ja töötati välja Helsingi Keula lasteaia erivajadustega laste rühmas. Oskuste õppe loojateks on psühhiaater ja lahenduskeskse teraapia õpetaja Ben Furman, sotsiaalpsühholoog Tapani Ahola ning Keula lasteaia eripedagoogid Sirpa Birn ja Tuija Terävä. 

Oskuste õpe on lahenduskesksel lühiteraapial põhinev etapiviisiliselt arenev protsess, mille abil saavad täiskasvanud aidata lastel erinevatest psüühilistest ja sotsiaalsetest probleemidest jagu saada. (Furman, 2016). Nii oskuste õppe meetodi rajaja Ben Furman kui lahenduskeskse teraapia rajajad Berg ja Steiner (2003) peavad oluliseks, et lapsele tuleb läheneda ilma kriitikata ja eelarvamusteta. Oluline on kasutada lapses peituvaid ressursse − tema võimeid ja olemasolevaid oskusi, et jõuda soovitud lahenduseni. Probleemi olemasolu aktsepteeritakse, kuid seda ei rõhutata. Puudulike oskuste kaardistamisel võib küll lapsega põgusalt rääkida temaga seotud probleemist, kuid ei keskenduta probleemile ega selle põhjustele (Gohier, 2006). Oskuste õppe meetodi keskmes ei ole lapse halb käitumine, vaid see, et ta õpiks tegutsema õigel viisil. Tähtis on lapse enda aktiivsus ja enesealgatus. 

Ben Furman on oskuste õppe metoodika eestvedajaks maailma eri paigus ning on käinud ka Eesti õpetajaid koolitamas. Metoodika loomise vajalikkus tulenes vajadusest leida võtteid, mis lihtsustaksid laste probleemide lahendamist  koostöös lapsevanematega. Meetod töötati esialgu välja lasteaialaste probleemide lahendamiseks, kuid peagi ilmnes, et see sobib hästi ka esimeste klasside koolilastele. Meetodit on edukalt kasutatud isegi töös alla nelja-aastaste lastega, samuti teismelistega. (Furman, 2010)