Oskuste õpe on järk-järgult arenev protsess, mis koosneb 15 erinevast sammust. 

Esimeseks sammuks on probleemi muutmine oskuseks – tuleb koos arutleda, mida laps peaks õppima, et tema probleem kaoks. Kui lapsel on mitmeid probleeme, siis tuleb alustada kergemast, suuremad probleemid võib osadeks jaotada. Uus oskus peaks olema konkreetne, realistlik, lapse võimetele vastav ning seda peab laps saama õppimise käigus ka ette näidata. 

Teine samm on harjutatava oskuse osas kokku leppimine. Hea oleks alustada oskusest, mida laps suudab kiiresti omandada ning mille õppimisest saab õnnestumise kogemuse ning uut indu järgmiste oskuste õppimiseks. 

Kolmandaks sammuks on kasu kindlaks tegemine – miks on kasulik see oskus omandada. Neljandaks sammuks on oskusele nime panemine – lapse jaoks on tore, kui leida õpitavale oskusele vahva hüüdnimi. Laps võiks nime ise mõelda, vajadusel täiskasvanud ja kaaslased abiks olla. Meelepärane nimi aitab tunda oskust enda omana ja on lapsele motiveeriv.

Viiendaks sammuks on talismani ja maskoti valimine – see on lapse kujuteldav sõber, kes lapse arvates saaks tal aidata oskust omandada (nt ämblikmees, superman, draakon, kaitseingel vm)

Kuuendaks sammuks ergutajate ja toetajate leidmine – laps saab ise nimetada lähedasi inimesi, kes võiksid talle abiks olla (näiteks vanemad, vanavanemad, sõbrad, sugulased, õpetaja jt)

Seitsmendaks sammuks on lapse usu tugevdamine õnnestumisse, sest uue oskuse õppimise motivatsioon sõltub suuresti sellest, kuivõrd ta usub oma võimekusse. Oluline on, et täiskasvanud rõhutavad, et tema küll usuvad, et laps saab selle oskuse õppimisega hästi hakkama ja põhjendavad oma arvamust.

Kaheksandaks sammuks on tähistamise kavandamine – kus ja kuidas oskuse omandamist tähistatakse. Oluline on, et juba oskuse õppimise alustamisel arutatakse lapsega, kuidas seda tähistatakse, kui tal oskus on selgeks saanud. Tähistamise ootus on lapse jaoks oluline motivaataor.

Üheksas samm - oskuste demonstreerimised – nii palju kui võimalik tuleks lasta lapsel näidata, kuidas tal oskuse õppimine edeneb. Enne kui laps hakkab uut oskust kasutama, peaks ta kirjeldama ja ette näitama, kuidas ta siis käitub, kui tal see oskus selge on.

Kümnes samm - avalikustamine rühmas või klassis. Last peaks innustama rääkima sellest, et tal on plaanis õppida uus oskus, siis saab ta juurde ka toetajaid. Näiteks võib laps näidata teistele oma oskuste õppe plakatit ja vihikut. Kui laps soovib rääkida uue oskuse õppimisest vaid pereringis ja mõnele sõbrale, siis tuleks seda kindlasti arvestada.

Üheteistkümnenda sammuna toimub oskuse harjutamine – lapsele tuleb leida võimalikult palju olukordi ja võimalusi, kus ta saab oma oskust treenida. Kasutada võib ka rollimänge. Igapäevased tulemused võiksid kajastuda punktide tabelis, innustamiseks saab kasutatakse avalikku kiitust. 

Kaheteistkümnenda sammuna on metoodikas välja toodud oskuse meelde tuletamine – laps otsustab ise, kes ja kuidas aitab tal seda oskust meeles pidada. Meenutamiseks võib kasutusele võtta mingi kokkuleppelise märgi. Lapsega võiks teha ka plaani, kuidas toime tulla nende olukordadega, kus tal läheb meelest uut oskust kasutada.

Tähtis kolmeteistkümnes samm – oskuse omandamise tähistamine kokkulepitud moel. Siis tänatakse toetajaid ja laps saab tunnistuse, mis kinnitab, et ta on oskuse omandanud. 

Järgnevad neljateistkümnes ja viieteistkümnes samm – oskuse teistele lastele edasi õpetamine ja järgmise oskuse osas kokku leppimine. 

Ja uue oskuse omandamiseks saab taas läbida viisteist sammu.

Kuid iga juhtum ei nõua kõigi sammude läbimist: võib valida need, mis on üksnes antud olukorras vajalikud. Oskuste õppe esimestel kasutuskordadel on siiski kindlam kõik 15 sammu süsteemselt läbi teha, et iga etapi kasutamine saaks programmi läbiviijale endale selgeks. (Furman, 2012) 

Uute oskuste õppimine kodu ja lasteaia/kooli koostöös 

Kõigile lastele on oluline toetav keskkond ja head suhted nii kodus kui koolis. Oskuste õpe on kogukondliku suunitlusega: eesmärgini jõudmisel on toeks rühmakaaslased, vanemad, õpetajad ja teised lapse lähedased inimesed (Gohier, 2006). Laste probleemile ei otsita põhjust vanematest ega ka lapse ümbruskonnast. Vastupidi – vanematele pakutakse võimalust programmis ja õppimise protsessis aktiivselt osaleda. Vanemad aitavad lapsel näha seda kasu, mis  oskuse omandamine kaasa toob ja pakuvad läbi õppeprotsessi toetust ja pidevat tunnustust. Kõik lapsele lähedased inimesed saavad igaüks omal viisil teda toetada ja aidata. (Furman, 2012; 2016). Vanemates nähakse koostööpartnereid, kes soovivad oma last oskuste õppimisel aidata ja toetada (Furman, 2010). Arvestada tuleb ka tõsiasjaga, et vanemad, kelle lapse areng ei ole eakohane või esinevad käitumisprobleemid, on eriti haavatavad ja vajavad ka ise mõistmist ja toetust. Kui lapsevanem tunneb end aktsepteerituna, siis annab see talle lootust lapse probleemide lahendamiseks ning tekitab turvatunde. (Gohier, 2006.) Seega  soodustab meetod koostööd kõigi lapsega tegelevate täiskasvanute vahel.