Page 66 - Tallinna Ülikool

66
Ehkki sünniaasta oli oluline tegur meeste depressiivsuse avaldumisel esimeses mude-
lis, siis nelja aasta jooksul mittedepressiivsete meeste analüüsimisel sama seost enam
ei leitud. Ka teiste autorite tööd kinnitavad just tegevuspiirangute ja varasema kõrge depressiivsuse rolli vanuseliste erinevuste seletamisel (Laidra 2016, Opikova 2019). Ehk teisisõnu – vanus ei ole depressiivsuse tekke põhjustaja, vaid vanusega kaasnevad elu- sündmused ning nendega nii koos kui eraldi muutuv terviseseisund tekitavad depressiiv- sust kesk- ja vanemas eas (Laidra 2016, Conde-Sala et al. 2019).
kokkuVõte
Eesti kesk- ja vanemaealiste depressiivsust seletavad enim tervise tegurid – see kinnitab varasemaid teadustulemusi (Laidra 2016, Opikova 2019, Schmitz & Brandt 2019). Üks olulisemaid tegureid on vaimne heaolu või selle puudumine, näiteks eelnevate rohkete depressiivsete sümptomite esinemine, ning eluga rahulolu. See viitab depressiivsust iseloomustavale omadusele – kordumisele (Burcusa & Iacosa 2007, Laidra 2016, Opikova 2019) ning seetõttu on üha vanemaks saades tõenäosem, et varem on depressiivsust kogetud. Seega võib kesk- ja vanemas eas esineda pidevalt teatud depressiivsuse kontiinum, mis erinevate sündmuste või olukordade mõjul rohkem või vähem esile kerkib. Eluga rahulolu seos viitab laiale hulgale faktoritele, mille hulgas on nii isiku psühholoogilised kui ka ümbritseva sotsiaalse keskkonna asjaolud.
Teiseks on depressiivsuses olulised ka tervisest tingitud tegevuspiirangud, eriti depressiivsuse avaldumisel meeste seas. Galina Opikova leidis depressiivsuse avaldumist uurinud magistritöös, et tegevuspiirangute erisus depressiivsuse tekkes kadus peale eluga rahulolule kohandamist (Opikova 2019). Esiteks kinnitab tulemus tervise olulisust eluga rahuloluga kesk- ja vanemas eas (margolis & myrskylä 2013). Teiseks kinnitab
see varasemat leidu, et kesk- ja vanemaealiste depressiivsus ei ole seotud vanusega, vaid varem elus kogetuga ning tervisehädade kumuleerumisega aja jooksul (Laidra 2016). Tegevuspiirangute olemasolu hõlmab nii füüsilise, vaimse kui sotsiaalse valdkonna barjääre. Seetõttu võib depressiivsuseni viia nii inimese enda arusaam oma tervise langusest kui võrreldakse enda varasema terviseseisundiga aga ka abi saamise asjaolud tegevuspiirangutega toimetulemisel (Verbrugge 1997). Kõrge tegevuspiirangutega inimeste osakaal Eestis seletab kõrget depressiivsuse määra, mis viitab sellele, et kesk- ja vanemaealiste hooldusvajadustele ei ole vastavaid teenuseid arendatud (Krůtilová 2016).
Lisaks ilmnes käesolevast analüüsist kognitiivse funktsiooni, eelkõige sõnalise voolavuse seos depressiivsusega – mida parem sõnaline voolavus, seda väiksema tõenäosusega esineb inimesel depressiivsus või suudetakse depressiivsust kahe aasta möödumisel