Page 65 - Tallinna Ülikool

uuringulaine puhul oli peale korduvdepressiivsusele kohandamist kõrgharidusega
naistel kõrgem depressiivsuse šanss kui põhiharidusega naistel. Lisaks oli depressiivsuse šanss kõrgem suurema leibkonnaliikmete arvuga naistel peale sissetuleku tunnusele kohandamist, mis viitab sellele, et naistele langeb suurema leibkonnaga ka majanduslik vastutus või koormus, millega toimetulemine on raskendatud ning seetõttu seotud depressiivsusega. mõnevõrra on näha ka sotsiaalmajanduslike tegurite rolli – depressiivsuse olemasolu erines nt hõivestaatuse järgi 2011. aastal ning madalam sissetulek oli oluline 2015. aastal.
longituuDseD seoseD
Longituudsete seoste uurimine annab uute depressiivsete juhtumite avaldumise kohta selgema arusaama, sest erinevaid aastaid hõlmavasse analüüsivalimisse kaasatakse samad inimesed (erinevalt läbilõikeliste seoste uurimisest, kus valim võib koosneda erinevatest vastajatest). Toimunud muutusi saab tõlgendada indiviidikesksemalt. Samas peab märkima, et isegi longituudsed seosed ei ole tõlgendatavad otseselt põhjuslike seostena, küll aga aitavad need läbilõikelise vaatega võrreldes paremini aru saada muutustest aja jooksul. Käesolevas artiklis on longituudsesse analüüsivalimisse kaasatud need Eesti SHARE uuringule vastajad 2013. aasta seisuga, kellel vastavas uuringulaines depressiivsust ei olnud, ning vaadeldud on depressiivsuse teket 2015. aastaks.
Kahe aasta depressiivsuse avaldumus oli Eesti kesk- ja vanemaealistel 22,6% (Opikova 2019). Longituudsete seoste analüüs näitab, et varasem (2011. aasta) kõrge depressiivsuse skoor on oluline tegur depressiivsuse avaldumisel 2015. aastaks nii meestel kui
naistel (Tabel 1). meestel on olulised ka raporteerimata/teadmata sissetulek ning tegevuspiirangute olemasolu, naistel aga madalam sõnaline voolavus, kehvem mälu skoor ning abi saamine kaks aastat varem.
Eelnevalt kogetud kõrge depressiivsus on üks olulisemaid tegureid depressiivsuse taasavaldumisel (Burcusa & Iacano 2007, Laidra 2016, Opikova 2019). Seetõttu kitsendasime järgmise sammuna analüüsivalimit veelgi, vaadeldes neid, kellel ei olnud depressiivsust ei 2011. ega 2013. aastal. Nelja aasta depressiivsuse avaldumus oli Eesti kesk- ja vanemaealistel 16%. Sel juhul kujunes depressiivsus kõrgemaks teadmata
ja madala sissetulekuga ning tegevuspiirangutega meestel (Tabel 1). Naistel oli taas oluline madalam sõnaline voolavus ning abi saamine. Samuti osutus depressiivsuse šanss oluliselt kõrgemaks suurema leibkonnaga naistel peale sissetuleku erisuste kontrollimist. Tulemust võib tõlgendada selliselt, et suurema leibkonnaga kaasneb kesk- ja vanemaealistel naistel suurem majanduslik koormus, mis viib depressiivsuseni.
65