Page 119 - Tallinn University

HARIDUSTEADUSED Tallinna Ülikooli üliõpilaste 2015/2016. õppeaasta PARIMAD TEADUSTÖÖD / Artiklite kogumik
vaimne tervis, 2015). Levinud vaimse tervise probleemiks kooliõpilaste hulgas on tahtlik enesevi- gastamine. SEYLE uuringu kohaselt on vähemalt ühe korra elu jooksul ennast mingil viisil tahtlikult vigastanud 33% kooliõpilastest, kusjuures see käitumismuster on silmatorkavalt sagedasem tütarlaste hulgas (SEYLE, 2011). Euroopa võrdlusuuring toob samuti välja tahtlike enesevigastuste kõrge levi- muse kooliõpilaste hulgas, tüdrukutel 5,7%−17% ja poistel 2,4%−6,5% (Madge jt, 2008).
Nii depressiooni kui ka tahtlikku enesevigastamist seostatakse kõrge suitsiidiriskiga. Suitsidaalsus on kõige tõsisem ja lausa eluohtlik halva vaimse tervise avaldumisviis, mis väljendub enesetapumõtete ja -katsete esinemises või enesetapuna (Mark, Samm jt, 2013). Suitsiidimõtteid on enam nendel nooru- kitel, kellel tuleb ette riskikäitumist (suitsetamine, alkoholi tarvitamine, kakluses osalemine, kiusatud või kiusaja olemine), kusjuures tüdrukuid ohustavad suitsiidimõtted enam kui poisse (Mark, Samm jt, 2013). SEYLE uuringu kohaselt on akuutselt suitsidaalseid koolilapsi ehk alarmjuhtumeid koolis ligikaudu 2%, suitsidaalseid mõtteid esineb üle 10%-il kooliõpilastest (Samm jt, 2010). Suitsiid pan- nakse sageli toime ravile alluva vaimse tervise häire foonil nagu näiteks depressioon (Brent jt, 1999; Larzelere jt, 1996), mis on paraku jäänud tähelepanu ja ravita (Sha er jt, 2004).
On leitud, et 25–43% noorukitest kogeb unega seotud probleeme lapsepõlves, näiteks kurdavad lapsed vanuses 9−12 eluaastat unehäireid nagu unetus, õudusunenäod, unesränne. Seevastu noorukid vanu- ses 13−16 eluaastat kurdavad enam päevast väsimust (st tunnevad väsimust päeva jooksul). (Owens, 2008; Alfano, Zakem, Costa, Taylor, Weems, 2009; Shanahan, Copeland, Angold, Bondy, Costello, 2014, viidanud Chardon jt, 2016)
Mitmed kliinilised uuringud teismeliste seas on näidanud, et vähenenud unetundide arv on seotud emotsionaalsete probleemide nagu depressiooni ja ärevuse sümptomite ilmnemisega (Reigstad jt, 2010; Suzuki jt, 2011), kuid ka enesevigastamise ja suitsiidiriskiga (Lee jt, 2012). Lisaks võib halva une tagajärjeks olla suurenenud agressiooni tase, ärrituvus ja vaenulikkus, mis on suunatud nii täiskasva- nutele kui ka noorukitele ja võib põhjustada käitumisprobleeme ning ka kiusamiskäitumist kooliealis- te seas (Holley jt, 2011). Eesti uuringud on näidanud, et õpilastest kaks kolmandikku on koolipäeviti väsinud kas igal hommikul või sageli ning vaid kümnendik pole üldse väsinud või on seda harva (Koolinoorte vaimne tervis, 2015).
Seega esineb otsene seos nelja magistritöös käsitletava vaimse tervise probleemi vahel. On leitud aga, et 20−40% nendest isikutest, kellel esineb vaimse tervise probleem, jõuavad tervishoiusüsteemini (Sanci jt, 2010). Psühholoogiliste probleemidega noorukid ei saa nendele vajalikku abi enamasti see- tõttu, et neil on vähene teadlikkus sellest, kust ja kuidas abi otsida (Husky jt, 2009). Seega on oluline, et sekkumismeetmete planeerimisel tuleb rõhku pöörata ka teavitustegevusele noortele arusaadaval viisil ja nende poolt kasutatavates keskkondades, et võimaldada abi paremat kättesaadavust ja teadlik- kuse tõstmist vaimse tervise probleemidest.
Vaimse tervise probleemidega isikutele vajaminevate sekkumisviiside planeerimisel ja pakkumisel valmistab enim raskusi spetsialistide puudus (Gask, 2005) või olemasolevate spetsialistide suur töö- koormus ning pikad järjekorrad. Üheks võimalikuks toetavaks tegevuseks on vaimse tervise problee- midega noortele suunatud usaldusväärse eneseabi kättesaadavus.
Noortele suunatud eneseabi eesmärk on pakkuda noortele tuge ajal, mil muu abi (lastekaitse, sotsiaal- teenused, psühhiaatriline abi vm) ei ole kohe kättesaadav. Selleks, et eneseabi võimalused jõuaksid
119