Page 49 - Parimad teadustööd 2013/2014

TALLINNA ÜLIKOOLI ÜLIÕPILASTE 2013/2014. ÕPPEAASTA PARIMAD TEADUSTÖÖD / ARTIKLITE KOgUMIK HUMANITAARTEADUSED
Tulemused
Tallinnas elavatest aseritest on vahel ajakirjanduses räägitud kui kogukonnast. Samas tuleb silmas pi- dada, et sõna ‘kogukond’ eeldab ühist nimetajat, mis ühendaks kõiki kogukonna liikmeid. See võib olla kultuuriline, rahvuslik, piirkonnaline identiteet või seotus ühistegevuse kaudu. Samas transnatsionaal- ses kontekstis, kus Tallinnas on koos nii Aserbaidžaanist tulnud kui ka siin sündinud aserid ning iden- titeedid on mitmekihilisemad, on kohasem rääkida Aserbaidžaani diasporaast ja mitte kogukonnast. Antropoloog James Cliffordi arvates on diasporaa tunnusteks ajalugu hajutatusest, mälestused/müüdid kodumaast, elukohariigi võõrastamine, soov kunagi kodumaale naasta, jätkuv kodumaa toetamine ja kollektiivne identiteet, mis on selle suhtega määratletud (Clifford 1997: 247, mitteametlik tõlge Agaate Antson), mis kõik iseloomustavad ka Tallinna Aserbaidžaani diasporaad. diasporaa olulisim erinevus kogukonnast on selle identiteetide paljusus (kultuurilise, rahvusliku ja transnatsionaalse identiteedi vor- mid), lubades samal ajal koos eksisteerida inimestel, kes peavad omaks aseri, eesti või muud identiteeti. Samal ajal ei ole see identiteediline vastuolu mitte viinud teatud ‘skisofreenilise’ olukorrani, kuuludes ühel ajal Eestisse ja Aserbaidžaani ning mitte kuhugi, vaid kujundanud omapärase kaksikidentiteedi ja lojaalsuse mõlema riigi suhtes.
Kuna mitmed informandid, kes elavad alaliselt Tallinnas, mainisid vahel vestluses väljendit “siis, kui ma lähen koju Aserbaidžaani...”, mõistsin, et diasporaa kontekstis on kodu midagi palju keerukamat kui lihtsalt paik, kus inimene iga päev elab. Ilan Magat iseloomustab kahetasandilist kodu vormi nõnda: “Olles oma olemuselt keerukas kontseptsioon, varieerub Kodu tähendus vastavalt inimesele ning ühe ja sama inimese jaoks kogu elu jooksul. On niisiis Väike Kodu, igapäevatoimetuste alus, ning Suur Kodu, kuhu inimene kuulub, koht, kuhu alati tagasi pöörduda” (Magat 1999: 120, mitteametlik tõlge Agaate Antson). Aserbaidžaani diasporaa kontekstis võiks Magatit järgides niisiis vaadelda Aserbaidžaani kui Suurt Kodu − kodumaad, kuhu inimene tunneb end kuuluvat. Täpsemalt olen keskendunud kodule kui kujutluspildile kodumaast ning sellele, kuidas Aserbaidžaan on taasloodud ning manifesteeritud nii ava- likus Tallinna ruumis kui ka isiklikult läbi meeleliste aistingute. Kodumaa juures on märkimisväärne tõsiasi, et seda seostatakse mitte inimese tegeliku elukohaga (kuna pole juba füüsiliselt võimalik pidada kogu mitmekümne tuhande ruutmeetri suurust maalappi oma koduks), vaid seaduslikult loodud riigiga, mis kannab endas selle riigi piiride sees elavate inimeste jaoks kujutluslikku arusaama kodumaast. Tal- linnas elavate aserbaidžaanlaste jaoks on kodumaa mõiste seotud kuuluvustunde ja ‘juurte’ aimdusega. Ka paljud need aserid, kes on sündinud Eestis ja käinud Aserbaidžaanis elu jooksul vaid kolm-neli korda, seostavad siiski kodumaad Aserbaidžaaniga (vahel ka mõlema riigiga), kuna nende “juured on seal”. Ko- dumaad taastoodavad informandid põhiliselt kahel viisil: väliselt läbi avaliku ja nähtava Aserbaidžaani taasloomise Tallinnas (aseri restoranid, erinevad üritused, pühapäevakool, sõnastike, raamatute välja- andmine jms) ning sisemiselt läbi meeleliste kodumaa aistingute taastootmise (aseri toitude küpsetami- ne, tuttavad lõhnad ja helid).
Kodumaa taastootmise kõrval ehk olulisemgi aspekt on igapäevaelu kodu loomine. Tallinna aserbaid- žaanlaste jaoks asub nende igapäevaelu kodu Tallinnas. Korteri/maja olemasolu aga ei tekita veel kodu- tunnet. Märkasin, et informantide jaoks on perekonnal kodutunde tekkimisel kanda suurim roll. Kuna aga Aserbaidžaani praktikates on perekonna loomine võimalik vaid abielludes, on abielude korralda- mine justkui perekonna loomise aluseks. Eriliselt rõhutan siin just korraldatud abielusid, kuna sellise abielu eesmärk on juba algusest peale perekonna loomine. See luuakse koos perekonnaga ja perekonna jaoks ning vastupidiselt filmides nähtule ja meedias kajastatule, on sundusabieluga siin vähe pistmist. Minu informantide ootus on luua just selline perekond, kus nad on ise üles kasvanud ja mis nende jaoks võrdsustub koduga − pere, kus on tugevad peresidemed ja vanemate pidev toetus. Abielu võib olla kor- raldatud Tallinnas elavate aserite vahel, kuid enam levinud on tuua endale kaasa Aserbaidžaanist. Üks minu informantidest, Elnur (nimi muudetud), kirjeldas: “Üks hetk tundsin, et nüüd on õige aeg pere luua. Mul oli hea töö, soetatud kena korter. Palusin oma vanematel, kes elavad Bakuus, silmad pruudi osas lahti hoida. Nad rääkisidki mulle ühest kenast tüdrukust, kes on pärit heast perekonnast. Sõitsin siis Aserbaidžaani, kus nägin teda ühise tuttava pulmapeol. Armusin temasse kohe ära. Pärast seda rääkisid minu vanemad tema vanematega ja leppisime kokku kihluse.” Elnur mainis ka, et on õnnelikus abielus ja ei oleks osanud paremat naist endale tahtagi. Vestlesin ka tema naisega, kes samuti rääkis oma abikaa-
49