Page 26 - TLÜ ajakiri

22 TULEVIK
TALLINNA ÜLIKOOLI AJAKIRI / NR 6 / SÜGIS 2014
„Kui järjest rohkematel on taskus kõrgha- ridusdiplom, siis kas see tähendab, et tegu on kõrgharidussektori ülekuumenemisega, mis omakorda viib kõrghariduse väärtuse vähenemiseni?“ küsib Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi vanemteadur Marge Unt äsja ilmunud raamatus „Tööturu väljakutsed kõrgharidusele“.
Tõepoolest, järjest enam noori pürgib kõrgha- riduse poole ja paljud täiskasvanud pöörduvad tagasi koolipinki. Võrreldes 1990ndate aastate- ga on Eestis praegu kõrgkoole palju rohkem ja üliõpilaskond märgatavalt suurem. Majandus- languse ajal jätkasid paljud oma haridusteed, bakalaureuseõppe tudengid jätkasid varase- mast sagedamini oma kooliteed magistrantuu- ris. Hariduse väärtus on kahtlemata väga olu- line, seepärast keskendun järgnevalt tööturule.
Marjamaa on ikka sama suur
Kui vaadata Eesti tööturgu, siis on 2000nda- te jooksul järkjärgult toimunud protsess, kus ametiskaala tippu jõuavad järjest vähesemad kõrgkooli lõpetanud. 1990ndate lõpus asusid pooled vilistlased tööle juhi või tippspetsia- listina ja seda vaatamata üldisele kehvale ma- jandusolukorrale. Majandusbuumi aastatel oli vaid iga neljas nii edukas.
Bakalaureusekraadi omajate võimalused vähenesid hiljutise majanduskriisi ajal veelgi ega ole ka praegu paranenud. Magistrikraad on mõnda aega pakkunud paremaid võimalusi läbi lüüa, seda ka majanduskriisi tingimustes. Nüüd, mil magistrikraad on järjest enama- tel inimestel, on hakanud selle eelis kaduma. Miks on kõrgharidusega inimeste väljavaated aja jooksul kitsenenud? Vastus peitub töötu- rus. Haritud tööjõudu on järjest rohkem, aga nõudlus ei ole eriti muutunud.
Kui ülikoolidiplom ei aita enam nii palju- sid marjamaale, kas siis tasub selle nimel üldse pingutada? Tekkinud on äraspidine olukord: diplom sind teistest ei erista, küll aga selle puu- dumine. Kõrgharidus on muutunud nii tavali- seks, et ilma selleta ei saa paljudele töökohtade- le üldse kandideerida. Üks tööandja on öelnud:
„Kui tuleb 100 avaldust, siis need, kellel ei ole kõrgharidust, viskan kohe välja. Võib-olla tõesti heidan kõrvale mõne inimese, kes oleks tohu- tult hea, aga paraku peab valiku tegema“.
Praktika salauks
Intervjuudes ja fookusgruppides kurtsid tu- dengid ja vilistlased sageli praktika üle. Tööko- hal ei olevat teha midagi sellist, millest tudeng õpiks midagi oma eriala jaoks. Tsiteerin üht tu- dengit: “Väikeses ettevõttes ongi ainult üks pink ja nad ei saa oma tööd seisma panna, et anda praktikandile võimalus. Ja kui see üks pink kat- ki läheb, siis ongi kogu ettevõte pankrotis.”
Praktikandi ülesandeks võib jääda hoopis kohvikeetmine või muu erialakauge pisitöö, mida üliõpilased pidasid ajaraiskamiseks. Samas tuli intervjuudest tööandjatega sel- gelt välja, et praktikandi sobivust meeskonda hinnati ka selle põhjal, kuidas ta kohvi keetis. Loomulikult on oluline, et praktika oleks sisu- line, kuid paljud kõrgkooli lõpetanud ei taju, et tööandjate jaoks on konkreetsete oskuste kõrval ülioluline, et uus töötaja sobituks orga- nisatsiooni.
Oma unistuste asutusse on lihtsam pääseda praktikale kui saada seal töökoht. Nii on või- malik varakult otsustada, kas see ikka on kesk- kond, kus tahaksin töötada. Praktika annab ee- lise samasse asutusse tööle kandideerides – sulle on juba teada, millist suhtlemis- ja riietusstiili selles väärtustatakse. Parimal juhul õnnestub luua isiklik side võtmeisikutega.
Isiksus loeb. Naerata!
Majandusvaldkonna lõpetanud olid väga teadlikud, et tööle värbamisel loevad isiku- omadused, tsiteerin: „Mind on palgatud täiesti uskumatutele ametikohtadele. Olin ettekand- ja ja sain väga prestiižse ettevõtte sekretäriks, minu tööülesanded olid väga vastutusrikkad.
“ Kuna “heade” töökohtade marjamaa ” ei kasva, siis praegu alustatakse töö-
elu märksa madalamalt kui seda tegid varasemad põlvkonnad.