Liikumiskiiruste taju teooria

2. Liikumiskiiruste taju psühhofüsioloogiast

Liikumise mulje tajumine tekib reetina teatud rakkude stimuleerimisel. Reetina äärealade rakud on ainult liikumise tajumiseks. Seda on võimalik ise lihtsa katse põhjal tõestada. Liigutage enda nägemisvälja äärealadel mingit objekti ja te näete liikumist, kuigi objekti ennast ja tema värvi on võimatu identifitseerida. Liikumise lõppedes muutub objekt nähtamatuks. Reetina kõige äärmisemad rakud on veelgi omapärasema funktsiooniga. Hetkel, kui neid stimuleerida liikumisega, ei kogeta midagi, kuid käivitub refleks silmade pööramiseks liikumise suunas, tuues liikumise kõige teravama nägemise paika - silmamuna tagapoolusel olevasse reetina väikesesse süvendisse ehk fovea centralis`esse.

2.1. Liikumise tabamine

Inimese silma ehitus annab võimaluse tajuda liikumist kahel erineval teel. Nendeks on “kujutis-reetina” (image-retina) süsteem ja “silm-pea” (eye-head) süsteem (Gregory, 1998). Esimesena nimetatud süsteemi korral projitseerub liikuva objekti igast asukohapunktist tema kujutis reetinale, ärritades seal vastavaid retseptoreid. Teisena nimetatud “silm-pea” süsteemi korral liigub silm liikuva objektiga kaasa. Kujutis liikuvast objektist jääb reetina ühte punkti ja liikumismulje tekib ajju saabuva informatsiooni põhjal, milles osalevad peale reetina retseptorite ka silmalihased ja pea liikumine.

2.2. Liikumise kodeerimine

Uuringud nägemistaju neurofüsioloogiast viitavad sellele, et nägemissüsteem analüüsib liikumise kiirust, sealhulgas ka näivat liikumiskiirust, peamiselt sageduse registreerimise kaudu (Sekuler, 1973). Kujutisega seotud heleduse ja tumeduse vahetumine reetina teatud punktis on objektiivseks aluseks liikumiskiiruste subjektiivsel teadvustumisel. Reetinal toimub optilise kujutise eri laotustihedusteks lahutamine ja ajukoores konstrueeritakse vastav kujutis uuesti.