Liikumiskiiruste taju teooria

1.Liikumiskiiruste taju õpiobjekt

Liikumiskiiruste taju ja liikumiskiiruste antitsipatsiooni eesmärk on garanteerida orienteerumine keskkonnas. Kui ei oleks evolutsiooni kestel välja arenenud liikumistaju ja liikumiskiiruste antitsipatsiooni tagavad mehhanismid, jõuaks informatsioon liikuva objekti igast asukohapunktist meie teadvusse ca 100 msek hiljem, kuna see aeg kulub närviimpulsi liikumisele (lisaks tuleks arvestada veel aega, mis kulub objekti kujutise jõudmiseks silmani kiirusega 300 000 km/sek, kuid see on lühikeste vahemaade korral kaduvväike). Selline informatsiooni ülekandumise tõttu tekkiv hilinemine tähendaks veidi üle 1 meetrist eksimust liikuvate objektide - näiteks auto - nägemise ja tema tegeliku asukoha vahel, kui kiirus on 40 km/h (Gegenfurtner, 1999).

1.1. Liikumine meie ümber

Liikumiskiiruste täpne ja kiire ekstrapoleerimine lühiaegse liikumise nägemise põhjal ehk antitsipatsioon on eluliselt oluline suurte kiiruste korral. Aga ka igapäevastes tingimustes võib paljudes olukordades liikumiskiiruste taju määravat tähtsust omada, näiteks:

• jalakäijatel liiklusohutuse seisukohast;
• sõjaväelastel, politseinikel, turvameestel (ametid, mis on seotud kahevõitlustega ja laskmisega);
• nii harrastus- kui ka tippspordis (sportmängud, vehklemine, laskmine, kahevõitlused, mäesuusatamine, ratta- ja rallisport jpt);
• liikluses (kõik liiklusvahendite juhid, kaasaarvatud nii jalgratturid ja rulasõitjad kui ka lendurid).

1.2. Liikumistaju globaalne ja lokaalne aspekt

Liikumise tajumisel eristatakse kahte aspekti. Nendeks on lokaalne aspekt ja globaalne aspekt (Gibson, 1986).

a) Lokaalne aspekt

Lokaalne liikumissignaal tekib liikuvate objektide tajumisel meie nägemisväljas, mis tähendab, et objektid liiguvad mingi taustsüsteemi suhtes. Näiteks autod, pallid, inimesed jne.

b) Globaalne aspekt

Kui kõik meie nägemisväljas muutub, on tegemist globaalse optilise aspektiga. Globaalne optiline muutus ehk tajupildi muutus tekib pea pööramisel ja ruumis asukohta muutes ehk liikudes. Siinjuures võib liikumise tajumisel paradoksaalseid olukordi põhjustada objektide kaugus. Lähedal olevatest objektidest möödudes muutub nurga suurus kuni objektide kadumiseni meie nägemisväljast. Kaugel olevate objektide suhtes jääb nurga suurus silma ja objekti vahel muutumatuks. Seega objektid meie nägemisväljast ei kao. Sellest ka näiteks Kuu illusoorne meiega kaasaliikumine öises taevas.