Südamest arteritesse surutud vere vaba liikumist takistab perifeerne veresoonte vastupanu. Viimase ületamiseks tekib rõhk, mida nimetatakse vererõhuks. Vererõhk on kõige kõrgem aordis ning kõige madalam veenides.

Arterites olevat rõhku nimetatakse arteriaalseks vererõhuks. Arteriaalse vererõhu suurus sõltub südamest väljapaisatava vere hulgast, vere voolamise kiirusest, veresoonte läbimõõdust, veresoonte elastsusest, vere viskoossusest. Vere äravool arteritest sõltud perifeersete veresoonte vastupanust. Seetõttu on rõhk arterites seda kõrgem, mida tugevam on südamelihase kontraktsioon ja suurem veresoonte perifeerne vastupanu.

Südame tsükli vältel vererõhk arterites kõigub - süstolis on rõhk kõrgem, diastolis madalam. Kõrgemat rõhku nimetatakse süstoolseks e. maksimaalseks vererõhuks, madalamat diastoolseks e. minimaalseks vererõhuks.

Tervel täiskasvanud inimesel on rahuolekus süstoolse vererõhu normipiirid 100 - 140 mmHg. Kõrgemate näitude korral on tegemist hüpertooniaga, madalamate puhul hüpotooniaga.

Diastoolne vererõhk rahulolekus on 60 - 80 mmHg.

Vererõhk tõused emotsionaalse pinge ja lihastöö puhul. Süstoolne vererõhk kehalisel tööl tõuseb 150 - 200 mmHg, diastoolne vererõhk muutub vähem. Kestval kehalisel tööl diastoolne vererõhk võib langeda ka allapoole algväärtust. See on põhjustatud veresoonte laienemisest töötavates lihastes ( tööpuhune hüpereemia)

Kolm põhilist tegurit, millest sõltub vererõhu tase:

1. Südame töö ( pulsi sagedus, löögimahu suurus)

2. Magistraalveresoonte toonus ( töö ajal enamasti suureneb)

3. Perifeerne vastupanu ( veresoonte, eriti kapillaaride läbimõõt)