Südamelihas omab automatismi võimet - s.t. tekitada automaatselt elektrilist erutust ilma kesknärvisüsteemist tulevate impulssideta. Automatismi keskuseks ehk südame rütmi juhtijaks on sinuatriaal e. siinussõlm. Siinussõlmest kulgeb erutus kodade lihaskiududele ja sealt edasi kodade ja vatsakeste piiril olevasse atrioventrikulaarsõlme, kust saab alguse vatsakeste juhtesüsteem. Atrioventrikulaarsõlmest saab alguse Hissi kimp. Hissi kimbu algosa - Hissi kimbu säär - hargneb vasakuks ja paremaks sääreks, mille kaudu liigub erutus vatsakestesse. Juhtesüsteemi lõppharudeks on Purkyné kiud, mis moodustavad vatsakeste müokardis laialdase võrgustiku ning kannavad erutuse edasi vatsakeste lihaskiududele. Automatismi võime on olemas ka kõikidel teistel südame- juhtesüsteemi osadel, kuid see on vähem väljendunud ning normaaltingimustes ei avaldu. Nad võtavad endale selle funktsiooni alles siis, kui peamise südame rütmi juhi tegevus häirub.

Erutuse tekkimise rütmi Siinussõlmes nimetatakse südame löögisageduseks e. pulsiks. Viimast mõjutavad aga impulsid, mis saabuvad südamesse kesknärvisüsteemist ning humoraalsed faktorid (adrenaliin, Ca, K jne.)

Normaalne südame löögisagedus on 60 - 80 lööki minutis. Südame löögisageduse tõusu üle 60 korra minutis nimetatakse tahhükardiaks . Tihti võib kohata ka aeglasemat südame rütmi ( 40 - 50 lööki minutis), mida nimetatakse bradükardiaks ja mis tekib sageli uitnärvi mõju tugevnemisest südamele. Bradükardia esineb sageli sportlastel, tahhükardia intensiivsel kehalisel tööl ja erinevates emotsionaalsetes seisundites (hirm, viha jne.)

Kehalise töö ajal tõuseb südame löögisagedus proportsionaalselt töö intensiivsusega. Ealise maksimaalse pulsi arvutamiseks kasutatakse kõige sagedamini valemit 220-vanus.

Südametsüklite ajalist erinevust nimetatakse siinusarütmiaks. Kõige sagedamini esineb hingamis- e. respiratoorset arütmiat, mis on füsioloogiline nähtus. Hingates sisse kiireneb südametöö, hingates välja südametöö aeglustub. Selline südametöö kiirenemine on nähtav vaid elektrokardiogrammil ja ilmneb just noortel inimestel. Inimese vananedes hingamisarütmia väheneb kuni täieliku kadumiseni.