FORMULEERING 1: Kui osaletakse spordivõistlustel, tuleb pidada kinni reeglitest!

Kas seda normi saab eetiliselt õigustada? Kui jah, siis kuidas? Sport on reeglite poolt juhitud tegevus. Reeglid määratlevad spordi olemuse, reeglid on konstitutiivsed, s.t nad määratlevad (ja samuti reguleerivad) tegevuse, mille eksistents on loogiliselt sõltuv nendest reeglitest. Näiteks korvpalli reeglid mitte üksnes ei reguleeri korvpalli mängimist, vaid kui sellised loovad nad üldse võimaluse mängida sellist mängu nagu korvpall. Siin tuleb vahet teha konstitutiivsetel reeglitel ja nn regulatiivsetel reeglitel, s.t nendel reeglitel, mis reguleerivad eel-eksisteerivat tegevust, mille eksistents on loogiliselt sõltumatu reeglitest.

Lihtsustatult võib konstitutiivseid ja regulatiivseid reegleid kirjeldada järgnevalt. Konstitutiivsed reeglid seavad tingimused otstarbeks ja vahendid, mille kaudu seda otstarvet on võimalik saavutada. Need määratlevad selle, mis tegevusega tegemist on. Konstitutiivsed reeglid ei määratle seda, mida sportlased peavad tegema, vaid määravad lubatud, ettekirjutatud ja keelatud tegevused. Võib ka öelda, et konstitutiivsed reeglid võib väljendada ka kui "formaalseid mängureegleid". Regulatiivsed reeglid asetavad käimasolevale tegevusele kindlad kitsendused, takistused või tingimused, mis on loogiliselt sellest tegevusest sõltumatud. Regulatiivsed reeglid võivad tegevust mõjutada erineval määral.

Eelnevast tulenevalt tuleb ka täpsustada formuleeringut 1, kuna mitte lihtsalt reeglid, vaid nimelt formaalsed mängureeglid pakuvad kontseptuaalse raamistiku, mis on vajalik selle tegevuse realiseerumiseks praktikas. Seega tuleb formuleering 1 esitada täiustatud kujul.

FORMULEERING 2: Kui osaletakse spordivõistlustel, tuleb pidada kinni formaalsetest mängureeglitest!

Kas annab aga see formuleering rahuldava aususe normi formuleeringu spordivõistluse kontekstis? Kaheldav, kuna loogilised argumendid ei anna õigustusi moraalsetele tegevusnormidele. See, et formaalsed mängureeglid on vajalikud spordivõistluse praktikas realiseerumiseks, ei anna moraalset põhjust hoidumaks reeglite rikkumisest. Kas seda formuleeringut on võimalik siis üldse õigustada moraalsest vaatepunktist?

Formaalsed mängureeglid on tähenduslikud ainult selle tegevuse piires, mida need kontseptualiseerivad. Neil reeglitel ei ole ühtegi välist funktsiooni. Loogiliselt võttes ei oma konkreetne spordivõistlus (mäng) otsest instrumentaalset väärtust. Seega ei osale me spordivõistlustel bioloogilise vajaduse või mingi välise jõu sunnil, vaid oma tahtlikele eesmärkidele vastavalt. Osaletakse nende väärtuste tõttu, mis realiseeruvad selles võistluses või selle kaudu. Seega tuleb spordivõistlustel osalemist vaadata kui vabatahtlikku osalemist. Omaenda tahtlike eesmärkide, mis on seotud konkreetse spordivõistlusega (mänguga), realiseerimine sõltub sellesama spordivõistluse (mängu) realiseerumisest. Lisaks sellele, et on vaja säilitada mängureegleid, sõltub eesmärgi realiseerumine teiste võistlejate (mängus osalejate) reeglite järgimisest. Siin jõuame me eetilise õigustamiseni, kuna kui rohkem kui üks inimene osaleb spordivõistluses, peavad kõik osalejad nõustuma kehtestatud reeglitega. Seda võib nimetada ka intuitiivseks aususe ideeks.

Seega kui me osaleme vabatahtlikult reeglite poolt juhitud tegevuses, sõlmime vaikivalt sotsiaalse lepingu, millest tõusetuvad moraalsed kohustused - pidage kinni formaalsetest mängureeglitest! Seega võib täiustada formuleeringut 2.

FORMULEERING 3: Kui osaletakse vabatahtlikult spordivõistlustel, tuleb pidada kinni formaalsetest mängureeglitest!

Kuid ka sellele formuleeringule võib leida mitmeid vastuväiteid. Esiteks võib seda formuleeringut lugeda formalismi väljenduseks. Nimelt tähendab formalism seda, et võistlus (mäng) saab realiseeruda kui selline ainult siis, kui see realiseerub igas detailis nii nagu on määratletud selle formaalsete reeglite poolt. Ehk teisisõnu öelduna: ei saa olla seda võistlust kui rikutakse kasvõi üht selle võistluse reeglit selle võistluse ajal. Praktilises elus ei saakski formalismi järgides sel juhul ühtegi võistlust ega mängu eksisteerida. See on tervemõistuslikult aga vastuvõetamatu, kuna paljud reeglid spordis on ebamäärased ja väga üldsõnalised ning jätavad seega sageli tõlgendusruumi osalevatele osapooltele. Kuid selle vastu võib ka väita, et ebamäärased reeglid ei ole formalisti vaid reeglite koostaja probleem. Kahemõttelised reeglid tuleb lihtsalt ümber sõnastada, et saavutada suuremat selgust ning igas konkreetses situatsioonis tuleb otsida nende kasutamise täpset kriteeriumit. Kuid see väide ei arvesta siiski fakti, et ühtegi tegevust (mängu, spordivõistlust) ei saa täielikult määratleda selle reeglitega. Formaalsed mängureeglid määravad vaid kontseptuaalse raamistiku lõpmatute mängusituatsioonide tarbeks.

Kuna ebamääraseid reegleid on võimatu seletada, on teiseks vastuväiteks formuleeringule 3 see, et probleemseks kujuneb reeglite rikkumise mõistmine. Siin tuleb mõista spordivõistlust (mängu) kui ideede süsteemi ja spordivõistlust (mängu) kui tegevussüsteemi vahelist erinevust. Neist esimene, spordivõistlus kui ideede süsteem, on võimalik käitumisviis, mis on väljendatud selle reeglistiku poolt. Spordivõistlus kui tegevussüsteem on selle võistluse realiseerumine teatavate inimeste mõtetes ja tegevustes teataval ajal ja kohas, mis on kontseptualiseeritud võistluse reeglite poolt.

Spordivõistlus (mäng) on määratletud reeglite poolt, kuid neid reegleid tuleb tõlgendada võistluse jaoks, mis realiseerub praktikas. Lisaks sellele on vajadus, kui osaleb kaks või enamat osapoolt, vähemalt mõne üldise standardi järele, mis ütleks, kuidas neid reegleid tõlgendada. Need standardid toimiks kui selle võistluse eetos (konventsioonid) määratleks selle, kuidas formaalseid mängureegleid selles võistluses rakendatakse konkreetsetes olukordades. Tegevuse eetos oleks on seega mitteametlik, tingimusteta empiiriliselt määratletud konventsioon, mis juhib ametlikke formaalsete mängureeglite tõlgendusi.

See aitab paremini toime tulla reeglite rikkumise probleemiga, kuna võistluse (mängu) eetos aitab vahet teha lubatavate tegevuste, mis on reeglitepärased tegevused (kui üks osa mängust) ja reeglite rikkumise vahel (mis on vastuvõetamatud). Seega võib formuleeringut 3 täiustada.

FORMULEERING 4: Kui osaletakse vabatahtlikult spordivõistlustel, tuleb pidada kinni ühisest tegevuse eetosest!

Kuid ka selle formuleeringu puhul tõusetuvad küsimused ja vastuväited. Peamiseks vastuväiteks on see, et võistlus peab kulgema viisil nagu teatavad osalejad teataval ajahetkel ja teatavas kohas mõtlevad, et see peaks kulgema. Sellega jõutakse eetilisse relativismi, mis toob kaasa problemaatilisi tagajärgi praktikas. Näiteks on vale sundida säilitama võistluse (mängu) eetost, kui see eetos aktsepteerib petmise või vigastuse tekitamist teistele osalejatele. Seega ei saa eetost mõista otseselt empiirilisena, vaid siin on vaja teha vahet kohustuste, mis kerkivad üles kui osaletakse vabatahtlikult reeglite poolt juhitud tegevuses, ja eetiliste alusprintsiipide ehk loomulike kohustuste, mis rakenduvad osalejatele ilma vabatahtliku tegevuses osalemisetagi, vahel.

Kui kohustused ja eetilised printsiibid satuvad vastuollu, omavad viimased ülemvõimu esimeste üle. Seega tuleb formuleeringut 4 täiustada.

FORMULEERING 5: Kui osaletakse vabatahtlikult spordivõistlustel, tuleb pidada kinni ühisest tegevuse eetosest niikaua kuni see eetos ei riku eetilisi alusprintsiipe!

Kuid see jätab ruumi sellele, et mängu eetoses võib lugeda vastuvõetavaks mõningast reeglite rikkumist. Kuidas saab siis eetos rahuldada nõudmist ausa mängu järele, kui see aktsepteerib reeglite rikkumist? Siin oleks seega otstarbekohane eristada erinevaid reeglite rikkumisi. Formaalsete mängureeglite rikkumised võib klassifitseerida vastavalt suurenevale negatiivsele mõjule, mis neil on mängu aususe väärtusele:

• mittetahtlik reeglite rikkumine - ebaaus eelis kõrvaldatakse või kompenseeritakse;
• mittetahtlik reeglite rikkumine - ebaausat eelist ei kõrvaldata ega kompenseerita;
• tahtlik reeglite rikkumine - ebaaus eelis kõrvaldatakse või kompenseeritakse ja määratakse lisaks karistus;
• tahtlik reeglite rikkumine - ebaaus eelis kõrvaldatakse või kompenseeritakse kuid ei määrata karistust;
• tahtlik reeglite rikkumine - ebaausat eelist ei kõrvaldata ega kompenseerita ning lisakaristust ei määrata.

Millal ületatakse piir ja jõutakse ebaausasse mängu? Võib öelda, et mäng muutub ebaausaks kui reeglite rikkumine omab märgatavat ja/või kindlat mõju tulemusele. Tavaliselt on ebaaus mäng tahtlike reeglite rikkumise (d ja e) tagajärg, kuid siin ei ole selget kriteeriumi. Kahtlases olukorras, kus tekib küsimus, kas mäng on aus või ebaaus, võib situatsiooni lahendada ainult kõikide osapoolte avatud arutluses, kus vaadeldakse konkreetse reeglite rikkumise tagajärgi. Nii suudetakse ka kujundada osapoolte ausustunnet mängus.

Eetiliselt vastuvõetav mängu eetos sisaldab seega ausustunnet. Lubatavad tegevused on kooskõlas mängu reeglitega. Mittetahtlikud reeglite rikkumised on eetiliselt vastuvõetavad indiviidi tasandil, kuid ebaausad eelised, mis sellisest tegevusest tulenevad, tuleb kõrvaldada või kompenseerida. Tahtlikud reeglite rikkumised on aga eetiliselt mitteõigustatavad, kuna need esindavad aususe printsiibi aluseks oleva moraalse lepingu rikkumist. Seega võib formuleerida lõpliku aususe normi:

FORMULEERING 6: Kui osaletakse vabatahtlikult spordivõistlustel, tuleb pidada kinni ühisest tegevuse eetosest niikaua kuni see eetos ei riku eetilisi alusprintsiipe ja sisaldab ausustunnet!