4.2. Etnograafilise uurimisraporti tüübid
Etnograafilise uurimuse viimaseks etapiks, millega mõtestatakse vaatlusmaterjal, on uurimisraporti kirjutamine. Etnograafilise uurimisraporti kirjutamine sarnaneb suuresti loo jutustamisele. Siin ei eksisteeri fikseeritud formaati, vaid uurija peab valima, ümber kujundama ja tõlgendama fakte ja leitut, et jutustada konkreetne uurimuslik lugu, millel peab olema kavatsetud mõju kindlale kuulajaskonnale. On mitmeid erinevaid korrastavaid skeeme ja "kirjanduslikke" stiile, mida võib uurimisraporti kirjutamisel rakendada. Üheks tuntumaks on John Van Maaneni (1988) poolt kirjeldatud etnograafilise kirjutamise kolm viisi ehk kolm peamist "häält":
- realistlik,
- pihtimuslik,
- elamuslik.
Realistlik jutustus on kõige lähedasem traditsioonilisele kirjutamise stiilile, kus üks autor tüüpiliselt jutustab erapooletul ja kiretul moel kolmandas isikus neutraalse loo (van Maanen 1988: 45-67). Realistlik jutustus kaldub olema enamasti kirjeldav ja selles püütakse edasi anda uurimuses osalenute vaatenurk, kasutades nende endi sõnu (teksti on tavaliselt integreeritud palju väljavõtteid vaatlusmärkmetest, intervjuu transkriptsioonidest või dokumentidest). Uurija on suures osas passiivne hääl, kuid samas "interpreteerivalt kõikvõimas", kes pakub tõepärase tegelikkuse kirjelduse. See tähendab, et kuigi realistlikus jutustuses pole uurija enda häält ja kogemusi kuulda (uurija isiksus on tekstist puudu), jääb temale viimane sõna tulemuste valikul ja tõlgendamisel. Samuti apelleerib uurija sellises uurimisraportis oma väidete õigustamiseks sageli teooriale. Realistlik kirjutamise stiil on iseloomulik kvantitatiivsele uurimusele, milles uurijat mõistetakse objektiivse teadmise tootjana, kelle mõju uurimistulemustele püütakse kõrvaldada nii hoolikalt kui vähegi võimalik (Markula ja Silk 2011: 178).
Pihtimuslik jutustus on Van Maaneni (1988: 73-96) kohaselt väga personifitseeritud uurimuse aruanne. Uurija on siiras ja avatud uurimisväljal asetleidnud eksimuste ja "õnnelike juhuste" esitamisel ning tehtu ja kirjutatu ees isiklikku vastutust tunnistades loob ta seeläbi lähedase suhte lugejaga. Tulemuseks on jutustus, mis veenab lugejat ning paneb teda uurimisraportis kirjapandut usaldama. Võrreldes realistliku jutustusega on osalusvaatleja pihtimuslik lugu dramaatilisem. Pihtimuslik lugu sageli täiendab realistlikku jutustust, mitte ei asenda seda.
Impressionistlik ehk elamuslik jutustus (van Maanen 1988: 101-120) on püüe esitada uurimistulemusi sellisel viisil, et lugejal on võimalus astuda "areenile". Lugu jutustatakse esimeses isikus ja olevikus. Informatsioon avaneb järk-järgult rääkides ning lugeja ei saa teada eelnevalt, millised asjad osutuvad oluliseks. Seega püüdes kinni hoida jutustuse väikestest detailidest, kogevad lugejad midagi lähedast sellega, mida võis uurija kogeda jutustatud lugude kestel. Võrreldes pihtimusliku looga on elamuslik lugu oluliselt dramaatilisem ning läheneb enam kirjanduslikele kui teaduslikele kirjutamisstandarditele.
See, millise "hääle" või positsiooni etnograafilist uurimisraportit kirjutades uurija omaks võtab sõltub suuresti raporti kuulajaskonnast ja selles esitatud tulemuste soovitavast mõjust. Kui on tähtis edasi anda tundeid, siis võib dramaatilisem tõlgitsus nagu näiteks elamuslik lugu edastada tulemusi tõhusamalt kui realistlik jutustus. Loomulik sõltub valitud kirjutamisstiil kirjutaja oskusest ning uurija uurimisvaldkonna uurimisraporti kirjutamise traditsioonist. Kuna realistlik jutustus on traditsioonilisem ja ka lihtsam kirjutada, siis on see ka enam kasutatav ning aktsepteeritavam. Sõltumata valitud stiilist, peab uurija selgelt teada andma, millisest lähenemisnurgast ta uurimuse teostamisel ja kirjutamisel lähtub. Lisaks kirjutamisstiilile on siinkohal sellega seotult seega oluline avada ka uurida enda taust ja seotus uurimisväljaga, kuna need on olulised tegurid, mis mõjutavad uurija andmekogumist, -analüüsi ja tõlgendusi.