Uurimuse kirjutamist ei saa pidada enesestmõistetavaks aspektiks uurimisprotsessis. On oluline, et etnograafilist uurimust teostav uurija mõistaks oma unikaalset võimalust, mida juurdepääs inimeste sotsiaalsele maailmale ja nende kogemustele neilt eeldab. Uurijad peavad seda maailma ja kogemusi oma uurimisraportis nii detailselt ja loomutruult esile tooma kui vähegi võimalik. Kirjutades etnograafilist teksti tuleb uurijal arvesse võtta mitmeid aspekte, mis puudutavad autori kohalolu tekstis: kelle hääl kuuldavale tuua, kes on välja suletud ja kuidas erinevaid hääli tõlgendatakse. Need otsustused ei ole üksnes tekstilise strateegia valiku küsimused, vaid ka poliitilised, millel on moraalsed tagajärjed (Sparkes 1995: 159).

Clifford ja Marcus (1986) on rõhutanud, et etnograafiline uurimus esitab alati osalisi tõdesid, kuna uurijal on aktiivne roll uurimuse kokkupanemises. Kõik tulemused läbivad etnograafilises uurimuses vältimatult uurija mõtlemisprotsesside filtri, mis omakorda on mõjutatud iga uurija sotsiaalsest, kultuurilisest ja isiklikust taustast. Sellest tulenevalt on objektiivne uurimuse kirjutamine loogiliselt võimatu. Nähtamatu autoriteedi - lähenemine, mis on omane enamikele positivistlikus paradigmas kirjutavatele uurijatele - asemel esindavad tõlgendavast paradigmast lähtuvad ja kvalitatiivseid meetodeid kasutavad uurijad mitmeid hääli: uurija enda, vaadeldavas kultuuris osalejate, uurimistraditsiooni ning uurija enda kultuuri ja informantide hääli (Markula ja Silk 2011: 180). Iga kirjutatud etnograafiline tekst on seega mitmehäälne ja kontekstiline ning tulenevalt sellest peab uurimisraporti kirjutamine olema aktiivne ja refleksiivne protsess, mille käigus uurija osaliselt struktureerib uurimistulemusi. Sotsiaalse uurimuse refleksiivset iseloomu arvestades on oluline tunnistada endale, et etnograafilistes tekstides leitavad kirjeldused sotsiaalsest maailmast on pigem uurija poolt konstrueeritud, mitte lihtsalt ei peegelda tegelikkust (Hammersley ja Atkinson 1995: 239; vt ka Geertz 2003, 2007).