Uurimisprotsess algab alati probleemi(de) sõnastamisega. Valitud uurimisprobleem suunab kogu uurimisprotsessi. Uurimisprobleemi sõnastus on seisukohavõtt sellest, mida teada tahetakse. Uurimisprobleem areneb välja soovitavalt kirjanduse lugemisest või siis uurija eelnevast kogemusest või interaktsioonidest kehakultuuri väljal.

Võttes uurimuse lähtepunktiks väljaarendatud teooria, võib see mõnikord olulisel määral lihtsustada uurimisprobleemide selgitamisel ja arendamisel enne välitööde algust. Kirjanduse ülevaade peaks seega lõppema tühimikuga eelnevas teadmises (teemas, teoorias, metodoloogias või valimis), mis suunab ja ka õigustab uurimisprojekti teostamist. Samas võib nähtuse või protsessi kohta detailse (teoreetilise) teadmise puudumine olla heaks alguspunktiks uurimuse teostamiseks.

Kuna enamus etnograafilisi uuringuid seab eesmärgiks konkreetse nähtuse kohta kirjelduste ja seletuse tootmist, ei pruugi esialgse probleemi tähtsus olla mitte teoreetiline vaid pigem praktiline või poliitiline. Hammersley ja Atkinson (1995: 27) kohaselt võivad sotsiaalsed sündmused ise stimuleerida uurimust, pakkudes võimaluse uurida mingit ebatavalist ilmingut või testida teooriat. Nagu eespool mainitud, võivad ka uurija isiklikud kogemused või isegi juhuslikud kohtumised pakkuda motiivi ja võimaluse uurimise teostamiseks. Need allikad aga ei ole enamasti piisavad iseenesest uurimisprobleemide formuleerimiseks vaid need tuleb allutada analüütilisele arutelule ja otsida neile põhjendusi teoreetilistest käsitlustest.