Õpetamine on seotud sellega, kuidas mõistetakse õppimist, õppija arenemist ja milles nähakse õppe (õpetamise ja õppimise kui vastastikku seotud protsessi) kaugemaid eesmärke ning tähendust.

Kõige üldtunnustatuma aluse tänapäevasele õpetusvaatele on andnud J. Dewey (1859 - 1952). Tema haridusele, kitsamalt õppimisele-õpetamisele lähenemise aluseks on ühelt poolt eksperimentaalteadused ja evolutsionism, teisalt - Hegeli filosoofia, kunsti- jm vaimse ning emotsionaalse kogemuse tähtsustamine isiksuse kujunemisel ja väärikaks kodanikuks kujunemisel. Tema arvates peavad teadmised teenima progressi, koolis toimuv - demokraatliku isiksuse kujunemist demokraatliku ühiskonna kestmiseks. See kõik peaks kajastuma õppekavas ning teostuma sobilike õppemeetodite läbi. (Dewey 1996, 1980)
Õppega rahuldatakse, Dewey järgi, kasvava inimese nelja põhivajadust:

1. Sotsiaalne vajadus (koostöö vajadus, rühmatöö, õpilaste ühistegevus koolis, demokraatia põhimõtetega tutvumine ühistöö käigus);
2. Soov asju uurida ja välja mõelda (probleemõppe kasutamine):
3. Soov midagi teha, luua, ehitada (Learning by doing - õppimine tegevuses, kogemuslikkus),
4. Soov tegeleda kunstidega (joonistamine, maalimine, voolimine; vaimse ja tegevusliku ühendamine tundeelu arendamiseks). Dewey - mõtlemine ja kunstide nautimine on vaja ühendada tegevusega – see on oluline tundeelu arengu seisukohalt.

Dewey algatatud projektmeetod taotleb osalejate (õpilaste) aktiivsust, mis põhineb nende vabadusel teha valikuid ja otsuseid. Dewey (ja tema järgija Eestis - J Käis, üldõpetuse meetodi arendaja) järgi on lapse elu terviklik ja seda ei saa jagada ainevaldkondadeks. Dewey pedagoogikat nimetatakse ka aktiivsuspedagoogikaks.

Tõeline kasvatus ja õppimine toimub kogemuste kaudu. Õpilase kogemus pedagoogiliselt suunatud protsessis on väärtuslikeim siis, kui see kasvab välja sotsiaalsest interaktsioonist, kus õpetaja väljub juhi rollist ja temast saab juhendaja, kes õpilastega koos loob (vähemalt õpilaste jaoks) uut kogemust, teadmist, elamust, muutes iga mõtte väärtuslikuks ja igaühe - aktiivseks osalejaks teadmusloomes.

Just sedalaadi õppemeetodina on mõttetalgu-meetodid väärtuslikud - nende kaudu saab samm-sammult saavutada osaluse ja interaktsiooni kogemust, tunnetada oma teadmiste-oskuste-kogemuste väärtuslikkust, tunnetada teiste erinevust (teisesust) ja nende erinevuste väärtust ideede ja teadmiste allikana.

On oluline et nii õpetajad kui õpilased tunnetaksid, et:

• teadmised minevikust ei ole kasvatamisel-õpetamisel-õppimisel omaette eesmärkideks, vaid vahenditeks olevikus toimetamiseks ja tuleviku ehitamiseks;
• õpetamine-õppimine on kollektiivne, interaktiivne protsess (Kui pole toimunud õppimist, kuis saab siis öelda, et on toimunud õpetamine - R Steiner);
• mistahes õppeaines on kasutatavad tavalised argiolukordadest pärinevaid materjalid (kogemustest kodus, klassis, koolis, väljaspool kooli kuni maailma tasemeni).

J. Dewey kasvatusest: inimese käitumist saab muuta tema harjumuste, oskuste ja uskumuste muutmise teel. See haakub tänapäevase vaatega kahe- ja kolmeaasalisele õppimisele (vt Sarv 2006). Kaheaasaline on, lühidalt öeldes, reflekteeriv õppimine, kolmeaasaline aga ulatub süvarefleksioonini, mentaalsete mudelite, väärtushoiakute muutumiseni. Mõned autorid nimetavad seda ka personaalse paradigma muutumiseks.

Dewey sõnastas oma aja kohta täiesti uudsed probleemõppe põhimõtted. Ta oli seisukohal, et kasvatus, mis ei arenda õpilase mõtlemisprotsesse ega võimet lahendada probleeme nii klassis kui väljaspool seda, on tegelikult aja raiskamine. Kuigi Dewey`d on kritiseeritud liigse sotsiaalsuse pärast, emotsioonide osa alatähtsustamise eest, kumab tema teoseid täna lugedes läbi hoopis vastupidine - kogemus on ka emotsioon. Kunst, milleta hea haridus ja väärika inimese kasva(ta)mine pole võimalik sünnib emotsioonidest ja pakub neid. Dewey aktiivsuspedagoogikaga saab alguse reformpedagoogika (e uuenduspedagoogika), mille alla võib lugeda ka vabaduspedagoogika ja sotsiaalpedagoogika.

Siinkohal on oluline rõhutada, et mõttetalgumeetod iseenensest on aktiivsuspedagoogika. Protsessi organiseerimine (õpetaja-mängujuhi e talgujuhi poolt) selliselt, et ka nö õppekavalise teema puhul on osalejayel ideede- ja valikuvabadus, vajadus-võimalus oma mõtteid ja (positiivseid) tundeid väljendada, teistega koos kulgemisse jõuda, tulemused visualiseerida - see haarab inimese kaasa süvitsi ning muudab õppimise tähendusrikkaks.