Oluline osa keskaegse inimese maailmanägemises ja seega lapse kasvukeskkonnas oli imel. Seoses sellega peame me meenutama, et keskaegne inimene oli imede respekteerimiseks täiesti valmis. Selleks aitasid kaasa mitmed tegurid. Kõigepealt inimese psüühiline ettevalmistus sündimisest peale. Ime oli Jumala ilmutus. See pidi olema tavaline elu koostisosa, selle läbi tõestas nähtamatu Jumal oma pidevat kohalolekut ja huvitatust inimesest. Seega oli ime ilmeksimatu Jumala tahe. Emotsionaalselt mõjus ime inimesele väga tugevalt, sest seda võimendas ime alatiselt ümbritsev massipsühhoos, harras ja andunud käitumine, kaasakiskuv kiitus Jumalale. Emotsionaalsust võimendas tolle aja inimese füüsiline olukord, nimelt elas keskaja inimene vaheldumisi lühikestes õgardluse ja suhteliselt pikkades nälja perioodides. Enamus inimesi kannatas alatoitluse all. See omakorda tugevdas visioone, kutsus kergemini esile lovesse langemist, krampe jne., mida peeti kindlateks ilmutustes osalemise olukordadeks. Samuti oli kombeks oma tundeid võimalikult teistele demonstreerida.Afekte talitseda ei osatud, inimene nuttis ja naeris, palus hardalt põlvili altari ees või raius lahingus vaenlasi või metsas jahiloomi palju suurema väljaelamisega. Kirjandus kõneleb eriti nutmisest, mis oli ka meestel kerge tulema. Nuteti, kui saadi hea uudis aga ka siis kui see oli halb, nuteti kui kohtuti ja ka siis, kui oli ees lahkumine, nuteti oma daami jalge ees ja oma senjöörile truudust vandudes jne. Samas oli kombeks naerda ja sellega oma kaaslasi ergutada lahinguväljal, aga ka timukakirve ees.

Ime võis juhtuda igaühega, sellele loodeti kogu hingest ja viimse hetkeni. Ime ümbritses keskaja inimest ja oligi tegelik tõde. Keskaja inimene nägi ime seal ka kus imet polnud, kaasaegne inimene ei näe teda seal ka kus ime tegelikult aset leiab.