Lapse areng ja kasvatusprotsess tekitab pidevalt küsimusi, miks üks laps suudab teha liigutusülesannet mängeldes ja teine ei suuda sellega kuidagi hakkama saada. Millest tulenevalt ühele lapsele ei jää õpetatav meelde, teisele jääb aga väga kiiresti, üks mõistab ja teine, sama vana – ei mõista arvutust või reeglit?
Lapsevanemate, kasvatajate kui ka rühmakaaslaste seas äratavad just sellised probleemid suurt tähelepanu. Nõrgemad lapsed langevad tavaliselt vaimse, mõnikord ka füüsilise vägivalla ohvriks, mis tekitab juba eelkooliealistel lastel vaimset stressi. (Karvonen, 2003)

J Orn on kirjutanud, et meie pedagoogiline teadvus on täis müüte - nad on paratamatud ja vajalikud. Küsimus on selles, missugused nad on, millise pedagoogilise eetika nad loovad, kas nad annavad aluse pedagoogiliseks optimismiks või piitsutamiseks.

Koolijuhid ja õpetajad ütlevad, et hindamisest ei saa loobuda, kuigi 2010 aasta riiklik põhikooli õppekava ja põhikooli ja gümnaasiumi seadus lubab mitte hinnata hindeliselt 7. klassini. Miks ei saa? Meie kultuuris valitsev müüt on, et hinne on peamine teavitaja (kas laps tuleb toime, oskab) ja motiveerija (kui saab halvema hinde – küll siis pingutab).

„Kui käepärast on ainult haamer, tundub iga probleem vaid naelana“ - see mõte on pärit Abraham Maslow`lt, keda peetakse humanistliku psühholoogia isaks.
See, mida Maslow nimetas eneseaktualisatsiooniks ehk eneseteostuseks, hiljem – eneseloomiseks - on kõrgeim tase inimese põhivajaduste hierarhias. Eneseteostus tähendab inimese võimete kasvu-, realiseerumis– ja arenguprotsessi. Välise surve all tekib harva seesmine vabadus, rahuldus, rõõm enese saavutustest.
Kui õpetamine, kasvatamine on tagumine naelapea pihta, ei maksa unustada naelu, mis lähevad kõveraks …
Seoses õppimise ja laste õpistiilidega olen kunagi kirja pannud, et üli-õppimine (superlearning), neurolingvistiline programmeerimine, mälu– ja mõtlemistehnikad, sugestiivõpe jm on vaid mõned näited meetoditest, mida kasutades nii täiskasvanud kui noored õppijad püüavad efektiivsemalt õppida. Ja neid kasutades püüavad õpetajad muuta õppimise nauditavaks ja efektiivseks, kooskõlaliseks õppija eripäraga.

“Lõpp õpetamisele minu klassis! Tänasest toimub siin ainult õppimine!“ ütleb õpetaja Wagner raamatus “Superlearning”. (Ostrander jt)
Eelnevat parafraseerideks tahaks, et iga kasvataja – lapsevanem, pedagoog - valdaks ka erinevaid kasvatusmeetodeid, orienteeruks kasvatusvaadetes, et võiks ngu õpetaja Wagner öelda:
“Lõpp kasvatamisele! Tänasest toimub siiin ainult kasvamine!”