Tänapäevale on omane mitmesuguste vaadete kiire levik, nende globaliseerumine ning samas ka - pea liiva alla peitmine inimlikult oluliste probleemide ilmnemisel. On juhitud tähelepanu nn „hegemoonilisele globaliseerumisele“, mis on teatud lokaalse ja kultuurispetsiifilise diskursuse, mõtteviisi edukas globaliseerumine piirini, mil see muutub universaalseks tõeks ning “lokaliseerib” kõik konkureerivad diskursused. See puudutab ka õppe- ja kasvatusvaldkonda – mõõdetavate, silmnähtavate tulemuste- ehk väljundipõhisus on kulutulena liikunud tööstusest ja ettevõtlusest nii lasteaeda kui ülikooli.
Kui veel 100 a tagasi nähti lapses pärijat või oma teostamta unistuste elluviijat, siis tänapäev näeb lapses teadmiste, saavutuste, kultuuri reprodutseerijat või ka päästjat, kes võib olla mitmete ühiskondlike probleemide lahendamise vahendiks. Mõlemat juhul, kui õigel ajal rakendatakse õigeid tehnoloogiaid. Ikka varasem lapsepõlv on nende tehnoloogiate kasutamise tallermaaks.

Modernismi ideaaliks oli - luua üks ja ainus õige teooria, sellest kuidas asjad tegelikult on. Postmoderni ideeks (alates 20 sajandi viimastest kümnenditest) on interpreteerimine: hindamine ja ümberhindamine ikka ja jälle interpreteeritavas reaalsuses kus mitmekülgne, täiendav-täienev, lahknev, vastuoluline ja võrreldamatu interpretatsioon võistleb iga teisega.

Interneti, mobiili, blogide ja piiramatu TV ajastul on iga uus idee, ka kasvatusidee, mitte ainult käeulatuses vaid sageli pealetükkiv, info ja ka teadusuuringud kättesaadav, kaasamõtlejate kogukonnad kiired tekkima ning (neo)liberaalsetes, demokraatlikes ühiskondades ka ettevõtmisteks realiseeruma (uut tüüpi koolid, teraapiad, kasvukeskkonnad jmt).
Ometi on nii uusimate ökoloogiliste jt kasvatus- ning õpetusmudelite varjus või nende vundamendiks mõned aastatuhandeid eksisteerinud ja mõned 20 s välja kujunenud ja siiani end taasloovad käsit(l)used kasvatusest. Argitasandil võime kõnelda ringlevast stereotüübist – vanavanematelt ja vanematelt lapsele-laspselastele, õpetajatelt õpilastele – olgu kõneks hinne, “korralik kiri”, viisakas käitumine, sõnakuulmise saavutamise viis.