saavutustarve - süsteemimõtlemine
| Saavutustarve - need for achievement |
Saavutustarve on motiiv või kalduvus innukaks, järjekindlaks tööks ülesande sooritamisel, alustatud töö lõpetamisel või uue otsingul. Saavutustarbe rahuldamist seostatakse nii seesmise rahuloluga kui välise tasuga (sh hinne). |
| Sekulaarism - secular | Ühiskonna, teaduse, kultuuri, hariduse ilmalikkust ja materialistlikkust taotlev liikumine ja vaadete süsteem. Nt humanismis eristus 20. sajandil kaks suunda – sekulaarne humanism ja mittesekulaarne humanism. |
| Sisekonflikt - internal conflict | Samaaegselt toimivad vastandlikud impulsid, tarbed või soovid, mille tagajärjeks on ärevus, frustratsioon, depressioon, paanika. |
| Skeptitsism - skepticism | Vaade, mis kahtleb tunnetamise võimalikkuses. Skeptitsismi äärmuslikum suund leiab, et (tõsi)teadmist pole põhimõtteliselt võimalik saavutada. |
| Sotsioloogia - sociology | Inimestevahelisi suhteid tervikuna käsitlev teadus, seletab ühiskonnas toimuvat. |
| Subjekt - subject | Välismaailma tunnetav ja mõjutav inimene, tegevuse (ka mõttetegevuse) kandja. |
| Subjektiivne, subjektivism – subjectiv, subjectivism | Subjektiivne - tunnetaja (subjekti) tunnetusest ja teadvusest sõltuv ning tulenev; ka: enesekeskne, isiklik, antud isikule ainuomane, isikliku arvamuse kohane. Subjektivism – vaade, mis absolutiseerib subjektiga seonduva ja eirab objektiivset tegelikkust. Ka moraalivaade, mille järgi hea või halb, õige või väär varieerub vastavalt sellele, mida konkreetne inimene usub olevat hea või halb, õige või väär. Selle vaatega seondub ka eetiline ja kultuuriline relativism. Lastele on subjektivism omane ning väheneb vanuse kasvades. Õppeprotsessis seondub subjektiivsus sageli indoktrineeriva õppega ja, teisalt, õpetaja-õpilase suhete iseloomuga. vt ka objekt, objektiivne. |
| Süllogism - syllogism |
Enamasti deduktiivne argument kahe eelduse ja ühe järeldusega. Nt: Hobune on kabjaline. Kabjalised on selgroogsed. Järelikult – hobune on selgroogne. |
| Süsteem - system | Omavahel seotud, tervikuna toimiv objektide (ka ideede, kontseptide), nendevaheliste seoste ja vastasmõjude kogum. Süsteem on suletud, kui seda käsitletakse isoleerituna väliskeskkonnast ja avatud, kui see on vastasmõjus süsteemivälise keskkonnaga. Süsteem võib olla staatiline või dünaamiline jne. |
| Süsteemilähenemine – systems approach | Mõiste „süsteemilähenemine” kasvas välja üldisest süsteemiteooriast ja küberneetikast kui loov ja heuristiline lähenemine komplekssete, tõenäosuslike süsteemide mõistmiseks ja edendamiseks. (Beer 1959, Romiszovski 1994). Süsteemilähenemise alustesse kuulub vastasmõjus olevate alasüsteemide omavaheliste mõjude hoolikas analüüs, nende vastasmõjude interpretatsioon. Näiteks: mis juhtub süsteemi antud osas kui teistes osades tekivad teatavad muutused. Samuti kuulub süsteemilähenemise alustesse küberneetikast pärinev kontrollimine tagasiside abil. Siit kasvas välja arusaam, et komplekssus ei tähenda edukat planeerimist ning juurutamist kõikjal ja ühekorraga. Eristatakse nn kõva ja pehmet süsteemilähenemist ehk süsteemimõtlemist. Kõva süsteemimõtlemine (hard systems thinking) rõhutab mõõdetavust ja objektiivseid kriteeriume, isoleeritust, isoleeritavaid ja kontrollitavaid muutujaid, süsteemi jaotamist alamsüsteemideks hierarhiliselt, nö ülalt-alla. Pehme süsteemilähenemine (soft systems thinking, vahel ka holistlik süsteemimõtlemine) tunnustab et analüüsiprotsess - st inimosalus - on sama oluline kui andmestik, see muudab inimesi ja võib muuta ka süsteemi. Pehme süsteemilähenemise kasutamine hõlmab lisaks andmekogumisele ka, ja eelkõige probleemide sõnastamise ja visualiseerimise (nt pildiliselt), huvide ja uuritava süsteemi konteksti määratlemise, kontseptualiseerimise ja mudeldamise, kontseptuaalse ja reaalse võrdlemise, erinevate/alternatiivsete võimaluste kaardistamise, otsustuste-valikute tegemise ning juurutamise. (Checkland, Scholes) Pehme süsteemilähenemine kui metodoloogia on pannud aluse osalusuuringu ja tegevusuuringu muutumisele organisatsioonikultuuri osaks. Kasvatustegelikkuse mõistmine ja koolielu juhtimine, olgu siis klassi või kooli tasandil, on vältimatult seotud osalus- ja tegevusuuringutega, mille olulisust on rõhutatud ja uuritud erinevatest aspektidest paljude teadlaste poolt. (Nt Beare, Caldwell, Millikan, Slaughter, Cohn, Kottkamp, Fullan, Jarvis, Katzenmeyer, Moller, Usher, Edwards, Senge jt). Tegevus- ja osalusuuring on eespoolnimetatute tõlgenduses loomupärane osa koolikultuurist, õpetaja professionaalsest tegevusest. Sajandi lõpukümnendil lisandus uuringute tagasivaatavale või olevikku fikseerivale iseloomule uus – tuleviku dimensioon. Nii rõhutati juba 1995. a vajadust just ja eriti hariduses töötada teadlikult võimalike tulevikkudega, teha nende hulgas valikuid et kavandada samme soovitud suunas. (Beare, Slaughter 1995, Slaughter 1996) Esialgu olid need vaated suunatud haridussüsteemile kui tervikule, selles osalevate organisatsioonide ning huvirühmade ja ühiskonna eduka, jätkusuutliku arengu toetamisele. 21. saj esikümnel on märgitud tulevikkude uuringute muutumist integraalseks: meta-perspektiivi ilmumist, mis võimaldab töötada üksikisiku sisemaailmas ja temast väljas, kollektiivi sisemaailmas ja sellest väljas. (Slaughter 2004: 8) |
| Süsteemimõtlemine - systems thinking | Süsteemimõtlemine tähenab võimet hoomata uuritava fenomeniga või organisatsiooniga ruumis ja ajas toimuvaid muutusi nii lokaalses kui globaalses mõõtmes erinevaid mudeleid või lähenemisviise kasutades. Sellises tähenduses on süsteemimõtlemine kasutatav nii üksikisiku, rühma, organisatsiooni kui loodus- või tehniliste nähtuste uurimiseks, kirjeldamiseks ja seletamiseks. Seega on süsteemimõtlemine rakendatav ka kooli, õppetunni, klassi ja õpetajaskonna uurimisel ning tegevuse juhtimisel. Süsteemimõtlemine (kui võimalus efektiivseks vajaduste analüüsiks, innovatiivseks disainiks ja kriitiliseks evalvatsiooniks) koos süstemaatilise keeruliste protsesside analüüsi ja lahenduste juurutamisega moodustavad süsteemilähenemise. Süsteemimõtlemine erineb oma tähenduselt sellistest mõistetest nagu süsteemne ja süstemaatiline mõtlemine. Võib mõtelda väga süstemaatiliselt (nt füüsikaline, matemaatiline mõtlemine, loogikaülesande lahendamine jmt) kuid seda antud aine, ülesande piire ületamata. |