õpetaja - õppimine
| Õpetaja - teacher | Mõiste “õpetaja” esineb mitmes tähenduses: - Õpetaja kui õppekava realiseerija formaalhariduse institutsioonis (kool, kutsekool, lasteaed, kõrgkool). Selles tähenduses sisaldub ka õpetaja kasvatuslik funktsioon, mille osatähtsus institutsiooniti varieerub. Lasteaias on kasvatuslik osa valdav, läbi üldhariduskooli taandub õpetusliku funktsiooni ees ning kutse- ja kõrgkoolis on kasvatuslik funktsioon teisenenud professionaalsuse kujundamiseks; erandjuhul käsitletakse õpetajat kui formaalsete, akadeemiliste teadmiste edastajat ja vajalike oskuste ning vilumuste treenijat (coach), seda eriti autoritaarses, indoktrinatsiooni nõudvas õppeasutuses. - Õpetaja kui (eelkõige) indiviidi arengu toetaja tema huvi- ja enesearenduslikus tegevuses – väheformaliseeritud või mitteformaliseeritud hariduses (muusikakaool, huviringid, sport jne); - Õpetaja kui institutsioon – personaalse või kollektiivse arengu suunaja, toetaja, juhtija ühiskonnas või asutuses. Siia kuuluvad ka HRD (human resource development) / inimvara arengu spetsialistid, mentorid koolis jt. Selles rollis võib olla ka ajutine teatud arengu saavutamiseks loodud tiim või mingis vallas teistele eeskuju ja teadmisi pakkuv organisatsioon. Ülaltoodud tähendused näitavad, et sarnaselt mõistele “õppimine” on ka mõiste “õpetaja” minetamast suhteliselt kitsast ühetähenduslikkus ning muutumas metafooriks. Õpetaja teadmustloovas koolis Teadmusloova kooli (knowledge-building school) õpetaja on aktiivne osaleja kollektiivses püüdes luua, konstrueerida maailma mõistmist; õpetaja kannab hoolt ja võtab vastutuse oma õpilaste heaolu ja õpisaavutuste eest. Osaleb erinevates õpi- ja teadmusloome kogukondades ning rühmades (kaasõpetajad, lapsevanemad, oma aine või klassi õpilased). |
| Õpetamine – teaching/ instruction |
Õpetamise määratlus oleneb suuresti lähenemisnurgast. Nii filosoofilises kui rakenduslikus kirjanduses on õpetamine-õppimine enamasti koosesinevad mõisted - kui keegi õpetab, siis on olemas ka keegi, kes õpib. Sügavamad arutelud õpetamise üle algasid 20 s esimesel poolel USAs seoses Dewey seisukohaga, et õpetaja vastutab igal juhul selle eest, mida õpilased temalt õpivad (ka ettekavatsemata, spontaanselt), sh käitumise ja moraali/vooruste aspektist. Samalaadseid seisukohti on väljendanud ka euroopa kasvatusfilosoofid ning eriti selgelt alternatiivpedagoogikate loojad ja viljelejad (nt Montessori, Steiner, Neill). Mitmed anglo-ameerika haridusmõtlejad vastandavad nn didaktilist õpetamist (kui didaktika printsiipide automaatset järgimist, õpikupõhisust) ja kaasaegset õppeprotsessi (ka instruction), mille ideaaliks 20. s lõpuks on kujunenud reflektiivne praktika, mis jälgib õpilase arengut ning reflekteerib õpetaja enese tegevust ning selle aluseks olevaid väärtusi. |
| Õpetamis-, õpetajakeskne– teacher/instruction-centered |
Õpetaja tegevust, õpetamist keskseks pidav õppe-kasvatustegevus. Õpetajakeskne kitsamas tähenduses – õpetajat kui subjekti tähtsaks/keskseks pidav lähenemine (nt koolikultuurils). |
| Õpilane – student, pupil |
Kõige üldisemalt on õpilane inimene, kes pürgib koolis vm haridusinstitutsioonis tema jaoks uue teadmise, oskuse saavutamisele, võtab omaks uskumuse, käitumismustri. Teisalt defineerivad mõned sõnaraamatud õpilast kui kedagi, kes on õpetaja otsese järelvalve ja juhtimise all. See viitab traditsioonilisele vaatele, et õpilane on hierarhiliselt alamal astmel kui temaga suhestatud õpetaja, st – õpilase madalamale kohale võimu- ja väärtuste hierarhias. Selline taditsiooniline vaateviis seletab ka fakti, et enamikus haridusalastes entsüklopeediates jm teatmeteostes märksõna “õpilane, õppija” puudub, kuigi alati on olemas märksõna “õpetaja”. Vaade õpilasele on seotud kasutatavate või ühiskonnas valitsevate paradigmadega. Vt nt …. (ülesanne 2) |
| Õpiring - study circle | Õpiring kõige üldisemalt on rühm inimesi, kes käivad koos informaalsel alusel elnevalt kooskõlastatud teema või probleemideringi arutamiseks. Õpiring moodustub vabatahtlikkuse alusel, hariduslikke nõudeid liikmelisuseks ei ole; ning tegevus toimub võrdsuse, koostöö ja enesemääramise põhimõtetel. Esimesed õpiringid pärinevad Rootsist aastast 1902, kus nende eesmärgiks oli pakkuda vähese haridusega või hääleõiguseta inimestele võimalust käia koos ning arutada ühiskonna probleeme. Tänapäeva Euroopas tegutsevad aktiivselt nt pensionäride õpiringid; vabaühenduste ja seltside õpiringid jne. Õpiringidele võib olla, sõltuvalt riigist, ette nähtud ka riigipoolne finantstoetus, mille haldamine käib nt õpikeskuse kaudu. Tänapäeval on ka virtuaalseid ja kombineeritud (virtuaalsed + silmast-silma kohtumised) õpiringe nt Skype, Webinari baasil vm muul platvormil, mis on sageli rahvusvahelised. Need keskenduvad mingile teemale, projektile vmt ning põhinevad enamasti vabatahtlikul tegevusel. Virtuaalsete õpiringide kultuuri teke ja eriti globaalsete õpikogukondade kiire kujunemine ja levimine muutab arusaamist õppimisest, teadmisest, haridusest ning viitab võimalikule või vajalikule paradigmamuutusele formaalhariduses. |
| Õpistiil - learning style |
Õppija isikupärane, tema aju ja organismi eripärast ning osaliselt ka õpi-/elukogemusest tulenev viis, kuidas õppimine tema jaoks toimub kõige efektiivsemalt ja meeldivamalt. Eristatakse mitmeid taju, tegevuse, mõtlemise jne alusel määratletud õpistiili mudeleid. Formaaalõppes on õpistiili kasutamine-täiustamine sageli ahendatud õpetaja-õppematerjalide-õppekava ettekirjutuste ja arusaamadega. Humanistlik ja konstruktivistlik lähenemine õppeprotsessile eeldab õppijate õpistiilide kaardistamist ning perioodilist monitooringut. |
| Õpitud abitus - learned helplessness | Õpitud abitus on üldiselt määratletud kui soovimatus või võimetus eluprobleemidega edukalt toime tulla. Kujuneb pikaajalise, kestva ebaõnnestumise ja meeleheite tulemusena, kusjuures õnnestumisi tajutakse juhuslikena. Koolis kujuneb õpitud abitus (tegevused, ka mõttetegevus) välja pideva või võimendatud (suhtelise) ebaedu taustal. Seondub sageli madalamate hinnetega mingit laadi tegevuse eest või selle kohta käivate kommentaaridega (õpetajatelt, kaasõpilastelt, vanematelt). Sageli ulatub lapsepõlvest täiskasvanuikka. Õpetajatel on soodumus vältida õpetamisel tegevusi, milles neil endil on teadvustatud või ka teadvustamata õpitud abitus (nt joonistamine, laulmine, nähtuste füüsikaliste aluste seletamine jpm) või nende tulemusi alahinnata. Seega võivad nad panna aluse ka õpilaste võimete ühekülgsusele arengule või õpitud abituse kujunemisele. |
| Õpiühiskond - learning society | Õppiva organisatsiooni ja elukestva hariduse pooldajate vaates n-ö ideaalühiskond, kus julgustatakse ja toetatakse kõigi elanike soovi õppida ükskõik millisel eluperioodil ning ükskõik millises valdkonnas (formaalselt või mitteformaalselt); õpiühiskonna kaudu muudetakse õppimine ja inimpotentsiaali rakendamine kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võimalikuks. Ideaalne õpiühiskond koosneb lisaks õppivatele inimestele ka õppivatest kogukondadest ja õppivatest organisatsioonidest. Mõiste kasutamine “õppimine” sellises kontekstis viitab sellele, et “õppimine” on muutunud paradigmatloovaks metafooriks. Vt ka metafoor. |
| Õppe disain – instructional design |
Üldine vaade, et õppeprotsessi, õppe ühikuid saab kvaliteetseks õppeks disainida/kujundada konkreetsest situatsioonist (õpilased, õpetaja) sõltumata. Kvaliteetne disain tagab ka (antud aineosa) õppe kvaliteedi. Selline vaade ja praktika (levinud eriti USAs) vastandub vaatele, et õpetajal on edukaks õpetamiseks (kvaliteetseks ja efektiivseks õppeks) vaja laia ja mitmekesist teadmist (Shulman). |
| Õppekava - curriculum | Üldjuhul mõistetakse õppekava all riiklikult seadustatud või õppekava rakendava rühma, institutsiooni poolt kokkuleppeliselt tunnustatud dokumenti, mis sätestab õppe üldised ja spetsiifilised eesmärgid, printsiibid, oodatavad tulemused, hindamiskriteeriumid ja sellest tuleneva tegevuste kompleksi. Eesti üld- ja keskhariduse riiklik õppekava (sageli lüh RÕK), selle variandid 1996, 2002, 2010 (põhikooli õppekava ja gümnaasiumi õppekava) on oma sihtide, eesmärkide, õpikäsituse jm poolest sotsiaal-konstruktivistlik. (V-R. Ruus) Kooliõppekava – riikliku õppekava alusel loodud kooli õppeprotsessi määrav dokument. Teatavate koolide puhul (waldorfkoolid) on kooliõppekava riikliku õppekavaga lõdvalt seotud (nt kooliastme või lõppstandardite saavutamise kaudu). Õppekavade filosoofiline ja teoreetiline alus ning realiseerumine sõltuvad valitsevast ühiskondlik-poliitilisest paradigmast. |
| Õppemeetodid, -metoodika – instructional design |
Kõige üldisemalt eristatakse kolme lähenemisviisi õpetamisele – induktiivne, deduktiivne, abduktiivne. Õppija seisukohalt pakub igaüks erinevat info kogumise ja teadmiste-oskuste saamise/loomise viisi ning võimaldab ka erineva tähenduste-mõõtme kogemist. Holistlikust vaatekohast on oluline võimaldada õpilasele lisaks nimetatud kolmele ka futuristliku ehk tulevikumõõtmelise tähenduste loomise kogemust. (Tucker, Dempsey, R Slaughter jt) Õppe meetodid jagunevad kõige üldisemalt otsesteks, kaudseteks, interaktiivseteks, |
| Õppetund – lesson, classroom |
Õppetund on õppe organiseerimise ajaline (sageli ka sisuline) ühik traditsioonilises, peavoolu koolis. Enamasti 45 v 50 min pikkust õppetundi põhjendatakse õpilase psüühilise tegevuse rütmi/jõudlusega. |
| Õppijakeskne - learner centered | Õppijat kui indiviidi, tema huve, õppimisviise ja –eelistusi primaarseks pidav ja õpetamist nendega kohandav õppe-kasvatustegevus, pedagoogiline lähenemine, õppekava. |
| Õppimine - learning |
Metafooriline lähenemine. Õppimine on üldkasutatav, sageli metafoorne mõiste, mis tähendab olenevalt kontekstist seisundi, võimete, mõtlemise (teadvuse, väärtuste) muutust, mida ollakse võimelised kordama ja edasi arendama. Sellisena võib õppimine olla kas teadvustatud või mitteteadvustatud, toimuda nii indiviidi, rühma, organisatsiooni kui ühiskonna tasandil. Teadmusloome (Nonaka jt) on selline õppimine, kus toimub antud isiku, rühma või organisatsiooni (kõrgemal tasandil, nt teadusuuringutes, ka inimkonna) jaoks uue teadmise või teadmuse avastamine, leiutamine või konstrueerimine. Õppimist mudeldatakse kui ühe-, kahe-, kolme- ja nelja-aasalist õppimist või kui teadmusringluse ja teadmusloome spiraali. Traditsiooniline määratlus - õppimine on protsess, mille tulemuseks on mistahes muutus käitumises, informeerituses, teadvuses, teadmises, mõistmises, hoiakutes/suhtumistes, võimetes, oskustes, mida ei saa panna füüsilise kasvamise või päritud käitumismustrite arvele või neile taandada. Õppimine on kasvatuses, hariduses kõige aluseks. Kahekümnenda saj keskpaigast on enamasti eristatud õppimise mõiste kaht aspekti: õppimine kui ülesanne (õpin eesti keelt, kuid ei oska veel) ja õppimine kui saavutus, sooritus. Esimene leiab väljenduse, arenduse õppimisprotsessi kirjeldustes, teine – õpitulemustes. Indiviidi õppimine – spontaanselt toimuv või tahtlik, teadvustatud protsess, mille käigus toimub v mille tulemuseks on antud hetkel konkreetse õppija jaoks uus võime, oskus midagi teha, teadmine, mõistmine, emotsioon, hoiak, veendumus, muutus motivatsioonis jne. Tänapäeval on eriti oluliseks õpioskuste õppimine, mis võib olla omaette õpitegevus või kaasneda (nt üldpädevusena) aineõppega. Rühma õppimine – rühma jaoks ühise teadmistevälja, mõistetevälja, arusaamadevälja, oskuse, hoiaku kujunemise protsess v saavutamine, mis moodustab ühisosa rühma kuuluvate indiviidide teadmistest jne. Rühma õppimist mõistetakse teadmusjuhtimise (knowledge management) seisukohalt kui vaikiva e väljendamata e implitsiitse ja väljendatud e eksplitsiitse teadmuse (st teadmine, oskus, hoiak) spiraali. Mõnel juhul (nt lasteaias ja algklassides) eristatakse mängu käigus toimuvat nö iseeneslikku õppimist ja õppija poolt teadvustatud, eesmärgipärast õppimist. |
| - iseseisev õppimine - autonomous learning |
Õppimine, mille käigus õppija tunneb ära õppimisvajaduse, seab sihid ja eesmärgid, valib sobivaima õppimisviisi vastavalt õppimise eesmärgile. |
| - kompenseeriv õppimine - compensatory learning | Kompenseeriv õppimine on mingeid puudujääke korvav õppimine; ka :tegelemine õpingutega, mis oleks tulnud omandada kohustusliku koolihariduse osana. Kompenseeriva õppimise vajadus võib olla seotud õppija elutingimuste ja tervisega (nt haiglas viibimine), erivajadustega jm. |
| - kogemusõpe -experiential learning | Informaalne või formaalne õpe, milles toetutakse õppijal kujunenud esmasele kogemusele või luuakse vajalik kogemus õppetegevuse käigu-. |
| - vahetu õppimine - direct learning | Õppimine läbi oma kogemuste ja tegevuste, mis ei pruugi olla enese poolt määratud või valitud. |
| - juhuslik õppimine - incidental learning/random learning |
See on täiesti planeerimata, ettekavatsemata (ja tihti mitteteadlik) õppimine, mis juhuslikult kaasneb teiste tegevustega. |
| - enesejuhitud õppimine - self-directed learning | Kaasaegne lähenemine õppimisele, kus õppestrateegiate väljatöötamine ning enese motiveerimine eesmärkide saavutamiseks on täielikult õppija ülesanne. Selline õppetegevus ei pruugi toimuda alati üksi, see võib olla kombineeritud õppimise sotsiaalsete vormidega – koostöö, projektid jm. Tänapäeval on enesejuhitud õppimine tihedalt seotud õppimisega läbi erinevate meediavahendite. Nõuab häid õppimisoskuseid ja kujundab neid. Enesejuhitud, nagu ka iseõppimine saab toimuda parimal moel kui õppijal on võimalik saada vajalikul hetkel konsultatsiooni asjatunjalt (silmast-silma või virtuaalkeskkonnas). |