Me peame arvestama veel ühe olulise asjaoluga: hiinlased valisid konkreetse haua paika väga tähelepanelikult. Haud pidi vastama geomantia kõikidele nõudmistele: kuidas asetsevad künkad, mäed ja orud üksteise suhtes, kuidas toimivad veesooned, kuidas see kõik asetseb ilmakaarte suhtes jms. See oli äärmiselt tähtis, sest õnnestunud hauaasend mõjutas mitte ainult esivanemate vaid ka elavate pereliikmete elu ja heaolu. Arvatakse, et kompassi leiutasid hiinlased just seepärast, et võimalikult täpselt määrata haua asend ja suund. Õige haud pidi olema suunatud lõunasse, sest lõuna assotsieerus elujõu, tugevuse ja heade iseloomuomadustega, samas kui põhi tähendas nõrkust ja õnnetust, kuna esindas yin poolt ja seal polnud päikest. Seepärast ei ehitanud ükski hiinlane kunagi ka maja näoga põhja. Sageli kuhjati maja kinnise põhjapoolse seina taha veel muldvall, mis peegeldas tagasi kurje jõudusid.

Hiina perekond oli ainuke kindel distsiplineeriv kogum ja ka ainuke sotsiaalabi. Hiina riik ei hoolitsenud vaeste ja töövõimetute eest, polnud ei lastekodusid, vaestemaju ega haiglaid. Säärased elutingimused tegidki hiina perekonna kõige tähtsamaks ühiskonna elemendiks ja perekondlikud sidemed nii tugevaks. Perekonnata inimene oli täiesti üksi vaenulikus maailmas. Seepärast olid kõige paadunumad kurjategijad tavaliselt “purustatud peredest”, nagu hiinlased ütlesid. Neil puudus kodupaik, esivanemate altarid ja sugulased, kellelt abi võiks oodata. Säärastest inimestest said teeröövlid. Sageli just mitmesuguste mässude juhid olid pereta ja sugulasteta.

Samal ajal pidi perekond aga ka suurpere ja sugukond vastutama ühe oma liikme kuritegude eest. Kui isa oli võimude ees süüdi, võidi hävitada kogu pere– naised, lapsed, vennad perekondadega, vanemad, onupojad jne.

Kõik allus pojaliku lugupidamise seadusele . See oli ka Konfutsiuse haridus- ja kasvatussüsteemi nurgakiviks.“24 jutustust pojalikust lugupidamisest”, mille süžeed said lihtrahvale mõeldud odavate piltide sisuks ja õige käitumise ideaaliks, sisaldasid alati vanema inimese ülimust noorema ees. Näiteks jutustus miniast, kes toitis hambutut ämma oma rinnapiimaga või kaheksa-aastasest poisikesest, kes magas suveöödel alasti, et sääsed sööksid teda, mitte tema vanemaid või mehest, kes tahtis matta oma väikese poja, et tema vana ema jääks ellu .

Inimene Hiinas tähendas eelkõige osa tervikust, ise oli ta väga väike ühik.Kuid samas juba Konfutsiuse aegadest hakkas toimuma ka isiksuse eraldumine ja eneseteostus, kui nooruk lahkus kodust ja läks õppima, asus filosoofi õpilaseks või läks kooli. Siin ohverdati perekond ja sidemed uue perekonna heaks – õpilased olid koos vennad, õpetaja aga isa. Samuti oli see filosoofide puhul, kes hakkasid oma õpilastele isadeks, juhtijateks ja kohtunikeks. Õpilased suhtusid seega õpetajasse sama lugupidavalt kui isasse. Kui Konfutsius suri, veetsid tema õpilased kolm aastat tema haual.