Perekonnas peeti kinni “viiest pidevusest” – isa pidi järgima Kohustust ja Õiglust, ema Halastust, vanemad vennad suhtuma noorematesse sõbralikult, nooremad vanematesse lugupidavalt ja kõik pojad austama oma vanemaid ja üldse kõiki ealt vanemaid inimesi.

Konfutsiuse korralduste kõige olulisemaks printsiibiks oli säo e pojalik lugupidamine.



Pojalik lugupidamine ei olnud ainult suhtumine vanematesse, vaid ka kõikide tasemete võimuesindajatesse – nii impeeriumi kui perekonna tasemel. Pojalik lugupidamine oli iga hiinlase esmane ja kõige tähtsam kohustus, kogu muu käitumine tulenes sellest. Varasest lapsepõlvest peale kasvatati kõiki lapsi täielikus ja vastuvaidlematus vanematele allumises ja vanemate austamises ning kasvades oli imperaatorisse kui kogu rahva isasse suhtumine ja temale absoluutne allumine iseenesestmõistetav. See alluvussüsteem oli kõikehõlmav, sest ka imperaator ise oli sellesse lülitatud. Tema pidi alluma Taevale kui Taeva Poeg.

Sellele printsiibile olid rajatud ühiskondlikud suhted ja see peegeldus käitumise aukoodeksis. Li tähendas esialgu “ohverdamist”, hiljem aga muutus selle tähendus “rituaaliks”..

Seda rituaali tuli täita täpsete peensusteni, mis oli küllalt vaevanõudev ja keeruline ülesanne. Põlvitav inimene kummardus maani, nii et laup puudutas maad. Seda tuli teha vanemate, ülemuse, vanemate vendade, vanemate äripartnerite ja vanemate sugulaste ees.

Lapse väärtus seisnes perekonna järjepidevuses, soo jätkamises. Laps garanteeris, et ohverdusriitused ei katke. Seepärast kinnitas konfutsiaanlik “Pojaliku lugupidamise raamat” et “kolmest tuhandest vanemate mitteaustamise variandist on kõige halvem lastetus”.

Inimene tunnetas end vastupidiselt meie kaasaegsele vaid osana perest, sugukonnast, klannist. Kui üksik laps võib olla tähelepanu keskpunktis ja nõuda oma õigusi, siis suurpere, kuhu kuulus tuhat või enam liiget, sai eksisteerida vaid vastuvaidlematu alluvuse olemasolu korral.