Infoteadustuse protsess on kujutatud järgmisel joonisel:

Infoteadistuse protsessi alguseks on infovajaja pöördumine infoteenindaja poole sooviga saada abi mingi informatsiooni leidmisel. Kliendi küsimust nimetatakse päringuks. Kõige sagedamini vajatakse soovitusi info leidmiseks mingil teemal. Faktipäringuid ja bibliograafilisi täpsustuspäringuid esineb infoteeninduses kaasajal vähem – kuna paljudele faktidele leitakse vastused iseseisvalt – veebiressursse kasutades.

Niisiis infovajaja esimene kontakt töötajaga on päringu esitamine. Ligi pooltel juhtudel, nagu näitavad uuringud, ei küsi infovajaja aga täpselt seda, mida ta tegelikult vajab.

Sellel on mitmeid põhjusi:

• infovajaja ei oska veel oma infovajadust täpselt sõnastada kuna tegemist on tema jaoks tundmatu küsimusega

• infovajaja poolt sõnastatav päring on lihtsalt kontakti loomine mitte tegelik infovajadus

• infovajaja arvab, et infot on töötajal kergem leida kui küsida üldisemalt ja lihtsamalt

või vastupidi

• infovajaja kardab küsides näida rumalana ja küsib seetõttu väga pikalt, keerukalt ja segaselt asja sõnastades

Seetõttu võibki kokkuleppeliselt nimetada kliendi päringut “esialgseks” ning täpse infovajaduse kindlaksmääramiseks tuleb esitada infovajajale täpsustavaid küsimusi e. läbi viia päringuintervjuu.

Vastasel juhul on ebatäpsele infovajadusele rajatud otsingu tulemusel leitav informatsioon infovajaja jaoks kasutu. See ei aita lahendada infovajaduse põhjustanud probleemsituatsiooni, langetada otsust või täita mingit ülesannet.

Seetõttu peetakse päringuintervjuud infoteadistuse kriitiliseks eduteguriks, mis määrab infoteadistuse kvaliteedi ja tulemuslikkuse.