4.3. Indikatiiv-informatiivreferaadi näiteid
Peale indikatiiv- ja informatiivreferaadi, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud referaaditüübid, koostatakse referaate, milles nende kahe tunnused on kombineeritud. Selline referaat võib sisaldada faktirohket informatsiooni algtekstist, samal ajal on see sõnastatud algtekstile osutavalt (Artiklis käsitletakse…, autor toob näiteid…jms. Seda tüüpi referaati nimetatakse ka refereeringuks.
LAPSENDAMISEST IDA- JA KESK-EUROOPAS NING ENDISTES NÕUKOGUDE VABARIIKIDES
Venable, Sondra; Shaw, Carrye Jane. The kindness – and money – of strangers: foreign adoptions from post-communist Europe. // Europe-Asia Studies. Vol. 63 (2011), no. 8, p. 1469-1488.
Lapsendamise probleemi aktuaalsuse selgitamist alustavad autorid vastava statistika väljatoomisega. Kui 1980. aastate lõpus oli rahvusvahelisi lapsendamisi ümmarguselt 20 000, siis 21. sajandi esimesel kümnendil oli see arv 40 000 aastas. Lapsendati 159-st riigist 50-sse.
Üldine muster on järgmine: riigid, kust antakse lapsi lapsendada ja riigid, kus lapsi vastu võetakse, erinevad jõukuse, demograafilise profiili ja stabiilsuse poolest. Levinud on arusaam, et vastuvõtvaid maid iseloomustab kõrge SKT per capita, madal sündimus ning poliitiline ja majanduslik stabiilsus, samas laste päritoluriikidele on omane vaesus, kõrge sündimus 1000 elaniku kohta ning majanduslik, aga tõenäoliselt ka poliitiline ebastabiilsus. Kuid autorid toovad näiteid sellest reeglist kõrvalekaldumise kohta.
Artiklis esitatakse andmed lapsendamise kohta 26-st endisest nõukogude vabariigist ning Ida- ja Kesk-Euroopa riigist 25-sse lapsi vastuvõtvasse kõrgema elatustasemega riiki (andmed on aastatest 2000–2006).
Neil aastatel lapsendati kõige rohkem lapsi Bulgaariast (100 000 elaniku kohta aastas keskmiselt 6,75), madalaima määraga riik oli Usbekistan (0,01). Eesti näitaja oli 1,52, Lätis 5,25 ja Leedus 2,32. Vastuvõtvates riikides oli lapsendamise määr madalaim Luksemburgis (0,02) ja kõrgeim Belgias (14,70). Aastatel 2000–2006 lapsendati Eestist Taani, Soome, Rootsi ja USAsse.
Analüüs kinnitab üldist seost, et vastuvõtvates riikides jääb sündimus alla maailma keskmise sündimusnäitaja (20,43 sündi 1000 elaniku kohta, mediaan on 19,68). Ida- ja Kesk-Euroopast lapsi lapsendavates riikides kõigub sündimusnäitaja vahemikus 8,60-st Saksamaal kuni 18,67-ni Iisraelis. Riikide keskmine näitaja on 12,04.
Vastuolus tavaarusaamaga on aga see, et enamikus postkommunistlikes päritoluriikides on sündimusnäitaja samuti alla maailma keskmise. Kuigi Tadžikistani sündimusmäär on kõrgem kõikide lapsi vastuvõtvate maade näitajast, jääb see siiski alla maailma maksimumi – 49,58 (Niger).
Artiklis võrreldakse SKTd per capita laste päritoluriikides ja vastuvõtvates maades. Vastuvõtvate maade näitajad kõiguvad Luksemburgist, kus see on 44 000 USD, kuni Küproseni, kus näitaja on 15 000 USD. Keskmine on 28 400 USD. Päritoluriikidest küünib vaid ühe riigi SKT per capita üle 15 000 USD ja see on Tšehhi (15 300 USD), samas kui keskmine näitaja regiooni kohta on 7800 USD (Eestis 10 900 USD). Need andmed kinnitavad seisukohta, et rikkad riigid adopteerivad lapsi vaestest riikidest ning lapsendamiseks on vajalik teatav sissetuleku miinimum. Samas ei kinnita lapsendamise määrad seda, et sissetulek oleks välismaalt adopteerimise puhul määrav. Nimelt ei lapsendata väga rikastes maades rohkem lapsi võrreldes vähem rikaste maadega. Samas kehtib päritoluriikides seos sissetuleku taseme ja lapsendamise määra vahel ning kõrgem lapsendamise määr langeb sissetulekuskaala keskele.
Autorid toovad ka esile, et päritoluriikides on madalaim lapsendamise määr (alla 1,0) põhiliselt islamimaades, ainuke kõrgema lapsendamise määraga riik on selles grupis Kasahstan, kus moslemeid on umbes sama palju kui kristlasi.
Kui enne sotsialismi kokkuvarisemist lapsendati Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest ning endistest nõukogude liiduvabariikidest vähe, siis nüüd moodustavad nendest riikidest pärit lapsed kolmandiku adopteeritavaist lastest. See tekitab küsimuse, kas on kasvanud lapsendada soovijate arv või lihtsalt n-ö täidetakse endist tühimikku. Oma mõju võis avaldada ka 1990. aastate majandusbuum vastuvõtvates maades, mis võimaldas sealsetel peredel lapsendada välismaalt ning see võis vähendada sisemaise adopteerimise määra. Kuid oma roll võis olla ka n-ö vabade Euroopa laste tekkimisel, mis võis tingida lapsendamise vähenemist Aafrikast ja Aasiast.
Summaria Socialia, 2011, nr.5. https://www.nlib.ee/index.php?id=17995#lapsendidas
PARTEI LIIKMESUSE VÄHENEMISEST EUROOPAS
Biezen, Ingrid van; Mair, Peter; Poguntke, Thomas. Going, going ... gone? The decline of party membership in contemporary Europe. // European Journal of Political Research. Vol. 51 (2012), no. 1, p. 24-56.
Artikkel käsitleb partei liikmelisust Euroopa riikides (sh Eesti) 21. sajandi esimesel kümnendil ning võrdleb neid andmeid 1980. ja 1990. aastate näitajatega.
27 riigi andmed näitavad, et parteiliikmed moodustavad kogu valijaskonnast keskmiselt 4,7%, mis on vähem kui 1980. aastatel, kui valimis oli väiksem arv riike. Eri aastatest pärit andmed näitavad, et kõrgeim on partei liikmelisuse näitaja Austrias (17,3%), järgneb Küprose Kreekale kuuluv osa 16,3 protsendiga ja siis Soome (8,1%). Eestis (2008) oli vastav näitaja 4,9%, Leedus näiteks 2,7% ja Lätis 0,7%.
Euroopa riikide keskmisele näitajale on mõju avaldanud uued demokraatlikud (postsotsialistlikud) riigid, kus keskmine partei liikmelisus moodustas vaadeldaval ajavahemikul 3,5%. Pikemate traditsioonidega demokraatlike riikide vastav näitaja oli aga 5,7%.
21. sajandil on toimunud muutused nii parteiliikmete arvus kui ka osakaalus valijaskonnast, kusjuures langus on aset leidnud enamikus riikides, põhimõtteliselt sõltumata sellest, kas tegemist on vana või uue demokraatiaga. Kiireim langus (aastail 1998–2008) partei liikmelisuses (valijaskonnast) leidis aset Sloveenias (–3,6%), järgnesid Norra (1997–2008) –2,3% ja Slovakkia (2000–2007) –2,1%. Kuid on ka erandeid, nt on see suhe positiivne Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias. Postsotsialistlikest riikidest on ainus erand Eesti (aastatel 2002–2008) +1,5%.
Võrdlusandmed 1980. aastatega (postsotsialistlikes riikides 1990. aastate algusega) näitavad, et partei liikmelisuses toimusid järsemad muutused Austrias –11,2%, järgnesid Norra –10,3% ja Soome –7,7%, samas kui Kreekas ja Hispaanias toimus tõus. Postsotsialistlikest riikidest on tabelisse lisatud Tšehhi (aastad 1993–2008) ning vastava suhte muutus on –5,1%, Slovakkia (1994–2007) –1,3% ja Ungari (1990–2008) –0,6%.
Parteisisesed uuringud eri riikides näitavad, et parteiliikmete näol on tegemist vanemate ja paremal järjel inimestega, nad on ka haritumad ning pigem mehed kui naised. Suur osa parteiliikmetest ei ole aktiivsed, nt Taani seitsmest liikmest kuus on mitteaktiivsed. Uuringud näitavad samuti, et liikmete hulka kuulub suur hulk parteiprofessionaale (avaliku võimu kandjad, parteikontorite töötajad, parteikarjeristid), kusjuures just noortel liikmetel on poliitilised ambitsioonid.
Enamik parteidest näib olevat partei liikmelisuse suuruse vastu ükskõikne ning püüab avalikkuseni jõuda eelkõige professionaalsete kampaaniate ja turundustehnikate kaudu. See võib olla ka üks parteide liikmelisuse languse põhjusi, mis viib ühe olulise järelduseni: partei liikmelisus ei ole tähendusrikas näitaja partei organisatsioonilise võimekuse kohta.
Selline järeldus seab kahtluse alla valitseva mõtteviisi, mille kohaselt on partei võimas organisatsiooniline side avalikkuse ja valitsusinstitutsioonide vahel. Pikka aega on vastavas kirjanduses eelkõige räägitud parteist kui massiorganisatsioonist, pidades silmas kahte asjaolu: massilist liikmelisust ja ühiskondlike organisatsioonide formaalset või mitteformaalset seotust parteidega. Viimased pakuvad täiendavaid võimalusi valijaskonna seostamiseks parteiga ning loovad ka kontrollivõimaluse nende üle. Viimasel kümnendil on aga langenud ka ametiühingute liikmete arv. Just ametiühingud on tihti parteide kõige tugevamaks ja ilmsemaks toeks.
Langenud on ka kristlike organisatsioonide liikmelisus Euroopas, samas on kasvanud moslemite arv, mis hoiab religioossuse näitaja suhteliselt stabiilsena. Kuid parteide jaoks oli eelkõige oluline seos kristlike ühendustega, kuna kirik toimis vahendajana parteide ja religioossete kogukondade vahel.
Kokkuvõttes nendivad autorid, et massiparteide aeg Euroopas on ümber, sest tingimused, mis seda soodustasid, on taandunud.
Refereerinud Mai Vöörmann
Summaria Socialia, 2012, nr.2
LAPSENDAMISEST IDA- JA KESK-EUROOPAS NING ENDISTES NÕUKOGUDE VABARIIKIDES
Venable, Sondra; Shaw, Carrye Jane. The kindness – and money – of strangers: foreign adoptions from post-communist Europe. // Europe-Asia Studies. Vol. 63 (2011), no. 8, p. 1469-1488.
Lapsendamise probleemi aktuaalsuse selgitamist alustavad autorid vastava statistika väljatoomisega. Kui 1980. aastate lõpus oli rahvusvahelisi lapsendamisi ümmarguselt 20 000, siis 21. sajandi esimesel kümnendil oli see arv 40 000 aastas. Lapsendati 159-st riigist 50-sse.
Üldine muster on järgmine: riigid, kust antakse lapsi lapsendada ja riigid, kus lapsi vastu võetakse, erinevad jõukuse, demograafilise profiili ja stabiilsuse poolest. Levinud on arusaam, et vastuvõtvaid maid iseloomustab kõrge SKT per capita, madal sündimus ning poliitiline ja majanduslik stabiilsus, samas laste päritoluriikidele on omane vaesus, kõrge sündimus 1000 elaniku kohta ning majanduslik, aga tõenäoliselt ka poliitiline ebastabiilsus. Kuid autorid toovad näiteid sellest reeglist kõrvalekaldumise kohta.
Artiklis esitatakse andmed lapsendamise kohta 26-st endisest nõukogude vabariigist ning Ida- ja Kesk-Euroopa riigist 25-sse lapsi vastuvõtvasse kõrgema elatustasemega riiki (andmed on aastatest 2000–2006).
Neil aastatel lapsendati kõige rohkem lapsi Bulgaariast (100 000 elaniku kohta aastas keskmiselt 6,75), madalaima määraga riik oli Usbekistan (0,01). Eesti näitaja oli 1,52, Lätis 5,25 ja Leedus 2,32. Vastuvõtvates riikides oli lapsendamise määr madalaim Luksemburgis (0,02) ja kõrgeim Belgias (14,70). Aastatel 2000–2006 lapsendati Eestist Taani, Soome, Rootsi ja USAsse.
Analüüs kinnitab üldist seost, et vastuvõtvates riikides jääb sündimus alla maailma keskmise sündimusnäitaja (20,43 sündi 1000 elaniku kohta, mediaan on 19,68). Ida- ja Kesk-Euroopast lapsi lapsendavates riikides kõigub sündimusnäitaja vahemikus 8,60-st Saksamaal kuni 18,67-ni Iisraelis. Riikide keskmine näitaja on 12,04.
Vastuolus tavaarusaamaga on aga see, et enamikus postkommunistlikes päritoluriikides on sündimusnäitaja samuti alla maailma keskmise. Kuigi Tadžikistani sündimusmäär on kõrgem kõikide lapsi vastuvõtvate maade näitajast, jääb see siiski alla maailma maksimumi – 49,58 (Niger).
Artiklis võrreldakse SKTd per capita laste päritoluriikides ja vastuvõtvates maades. Vastuvõtvate maade näitajad kõiguvad Luksemburgist, kus see on 44 000 USD, kuni Küproseni, kus näitaja on 15 000 USD. Keskmine on 28 400 USD. Päritoluriikidest küünib vaid ühe riigi SKT per capita üle 15 000 USD ja see on Tšehhi (15 300 USD), samas kui keskmine näitaja regiooni kohta on 7800 USD (Eestis 10 900 USD). Need andmed kinnitavad seisukohta, et rikkad riigid adopteerivad lapsi vaestest riikidest ning lapsendamiseks on vajalik teatav sissetuleku miinimum. Samas ei kinnita lapsendamise määrad seda, et sissetulek oleks välismaalt adopteerimise puhul määrav. Nimelt ei lapsendata väga rikastes maades rohkem lapsi võrreldes vähem rikaste maadega. Samas kehtib päritoluriikides seos sissetuleku taseme ja lapsendamise määra vahel ning kõrgem lapsendamise määr langeb sissetulekuskaala keskele.
Autorid toovad ka esile, et päritoluriikides on madalaim lapsendamise määr (alla 1,0) põhiliselt islamimaades, ainuke kõrgema lapsendamise määraga riik on selles grupis Kasahstan, kus moslemeid on umbes sama palju kui kristlasi.
Kui enne sotsialismi kokkuvarisemist lapsendati Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest ning endistest nõukogude liiduvabariikidest vähe, siis nüüd moodustavad nendest riikidest pärit lapsed kolmandiku adopteeritavaist lastest. See tekitab küsimuse, kas on kasvanud lapsendada soovijate arv või lihtsalt n-ö täidetakse endist tühimikku. Oma mõju võis avaldada ka 1990. aastate majandusbuum vastuvõtvates maades, mis võimaldas sealsetel peredel lapsendada välismaalt ning see võis vähendada sisemaise adopteerimise määra. Kuid oma roll võis olla ka n-ö vabade Euroopa laste tekkimisel, mis võis tingida lapsendamise vähenemist Aafrikast ja Aasiast.
Summaria Socialia, 2011, nr.5. https://www.nlib.ee/index.php?id=17995#lapsendidas
PARTEI LIIKMESUSE VÄHENEMISEST EUROOPAS
Biezen, Ingrid van; Mair, Peter; Poguntke, Thomas. Going, going ... gone? The decline of party membership in contemporary Europe. // European Journal of Political Research. Vol. 51 (2012), no. 1, p. 24-56.
Artikkel käsitleb partei liikmelisust Euroopa riikides (sh Eesti) 21. sajandi esimesel kümnendil ning võrdleb neid andmeid 1980. ja 1990. aastate näitajatega.
27 riigi andmed näitavad, et parteiliikmed moodustavad kogu valijaskonnast keskmiselt 4,7%, mis on vähem kui 1980. aastatel, kui valimis oli väiksem arv riike. Eri aastatest pärit andmed näitavad, et kõrgeim on partei liikmelisuse näitaja Austrias (17,3%), järgneb Küprose Kreekale kuuluv osa 16,3 protsendiga ja siis Soome (8,1%). Eestis (2008) oli vastav näitaja 4,9%, Leedus näiteks 2,7% ja Lätis 0,7%.
Euroopa riikide keskmisele näitajale on mõju avaldanud uued demokraatlikud (postsotsialistlikud) riigid, kus keskmine partei liikmelisus moodustas vaadeldaval ajavahemikul 3,5%. Pikemate traditsioonidega demokraatlike riikide vastav näitaja oli aga 5,7%.
21. sajandil on toimunud muutused nii parteiliikmete arvus kui ka osakaalus valijaskonnast, kusjuures langus on aset leidnud enamikus riikides, põhimõtteliselt sõltumata sellest, kas tegemist on vana või uue demokraatiaga. Kiireim langus (aastail 1998–2008) partei liikmelisuses (valijaskonnast) leidis aset Sloveenias (–3,6%), järgnesid Norra (1997–2008) –2,3% ja Slovakkia (2000–2007) –2,1%. Kuid on ka erandeid, nt on see suhe positiivne Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias. Postsotsialistlikest riikidest on ainus erand Eesti (aastatel 2002–2008) +1,5%.
Võrdlusandmed 1980. aastatega (postsotsialistlikes riikides 1990. aastate algusega) näitavad, et partei liikmelisuses toimusid järsemad muutused Austrias –11,2%, järgnesid Norra –10,3% ja Soome –7,7%, samas kui Kreekas ja Hispaanias toimus tõus. Postsotsialistlikest riikidest on tabelisse lisatud Tšehhi (aastad 1993–2008) ning vastava suhte muutus on –5,1%, Slovakkia (1994–2007) –1,3% ja Ungari (1990–2008) –0,6%.
Parteisisesed uuringud eri riikides näitavad, et parteiliikmete näol on tegemist vanemate ja paremal järjel inimestega, nad on ka haritumad ning pigem mehed kui naised. Suur osa parteiliikmetest ei ole aktiivsed, nt Taani seitsmest liikmest kuus on mitteaktiivsed. Uuringud näitavad samuti, et liikmete hulka kuulub suur hulk parteiprofessionaale (avaliku võimu kandjad, parteikontorite töötajad, parteikarjeristid), kusjuures just noortel liikmetel on poliitilised ambitsioonid.
Enamik parteidest näib olevat partei liikmelisuse suuruse vastu ükskõikne ning püüab avalikkuseni jõuda eelkõige professionaalsete kampaaniate ja turundustehnikate kaudu. See võib olla ka üks parteide liikmelisuse languse põhjusi, mis viib ühe olulise järelduseni: partei liikmelisus ei ole tähendusrikas näitaja partei organisatsioonilise võimekuse kohta.
Selline järeldus seab kahtluse alla valitseva mõtteviisi, mille kohaselt on partei võimas organisatsiooniline side avalikkuse ja valitsusinstitutsioonide vahel. Pikka aega on vastavas kirjanduses eelkõige räägitud parteist kui massiorganisatsioonist, pidades silmas kahte asjaolu: massilist liikmelisust ja ühiskondlike organisatsioonide formaalset või mitteformaalset seotust parteidega. Viimased pakuvad täiendavaid võimalusi valijaskonna seostamiseks parteiga ning loovad ka kontrollivõimaluse nende üle. Viimasel kümnendil on aga langenud ka ametiühingute liikmete arv. Just ametiühingud on tihti parteide kõige tugevamaks ja ilmsemaks toeks.
Langenud on ka kristlike organisatsioonide liikmelisus Euroopas, samas on kasvanud moslemite arv, mis hoiab religioossuse näitaja suhteliselt stabiilsena. Kuid parteide jaoks oli eelkõige oluline seos kristlike ühendustega, kuna kirik toimis vahendajana parteide ja religioossete kogukondade vahel.
Kokkuvõttes nendivad autorid, et massiparteide aeg Euroopas on ümber, sest tingimused, mis seda soodustasid, on taandunud.
Refereerinud Mai Vöörmann
Summaria Socialia, 2012, nr.2