Referaat algab referaadi pealdisega, mille moodustab referaadi pealkiri ja originaalteksti kirje. Referaadis tuuakse ära põhilised näitajad algtekstist. Seetõttu saab referaati soovi korral kasutada ka iseseisva  infoallikana ja viidata sellele. Reeglina on referaadi tekstile lisatud ka referaadi koostaja nimi. 


LAPSENDAMISEST IDA- JA KESK-EUROOPAS NING ENDISTES NÕUKOGUDE VABARIIKIDES

Venable, Sondra; Shaw, Carrye Jane. The kindness – and money – of strangers: foreign adoptions from post-communist Europe - Europe-Asia Studies. Vol. 63 (2011), no. 8, p. 1469-1488.

Kui 1980. aastate lõpus oli rahvusvahelisi lapsendamisi umbes 20 000, siis 21. sajandi esimesel kümnendil oli see arv 40 000 aastas. Lapsendati 159-st riigist 50-sse.
Üldine muster on järgmine: riigid, kust antakse lapsi lapsendada ja riigid, kus lapsi vastu võetakse, erinevad jõukuse, demograafilise profiili ja stabiilsuse poolest. Levinud on arusaam, et vastuvõtvaid maid iseloomustab kõrge SKT per capita, madal sündimus ning poliitiline ja majanduslik stabiilsus, samas laste päritoluriikidele on omane vaesus, kõrge sündimus 1000 elaniku kohta ning majanduslik, aga tõenäoliselt ka poliitiline ebastabiilsus. Kuid autorid toovad näiteid sellest reeglist kõrvalekaldumise kohta.
Aastatel 2000-2006 lapsendati kõige rohkem lapsi Bulgaariast (100 000 elaniku kohta aastas keskmiselt 6,75), madalaima määraga riik oli Usbekistan (0,01). Eesti näitaja oli 1,52, Lätis 5,25 ja Leedus 2,32. Vastuvõtvates riikides oli lapsendamise määr madalaim Luksemburgis (0,02) ja kõrgeim Belgias (14,70). Aastatel 2000–2006 lapsendati Eestist Taani, Soome, Rootsi ja USAsse.
Analüüs kinnitab üldist seost, et vastuvõtvates riikides jääb sündimus alla maailma keskmise sündimusnäitaja (20,43 sündi 1000 elaniku kohta, mediaan on 19,68). Ida- ja Kesk-Euroopast lapsi lapsendavates riikides kõigub sündimusnäitaja vahemikus 8,60-st Saksamaal kuni 18,67-ni Iisraelis. Riikide keskmine näitaja on 12,04.
Vastuolus tavaarusaamaga on aga see, et enamikus postkommunistlikes päritoluriikides on sündimusnäitaja samuti alla maailma keskmise. Kuigi Tadžikistani sündimusmäär on kõrgem kõikide lapsi vastuvõtvate maade näitajast, jääb see siiski alla maailma maksimumi – 49,58 (Niger).
Vastuvõtvate maade SKP näitajad per capita kõiguvad Luksemburgist, kus see on 44 000 USD, kuni Küproseni, kus näitaja on 15 000 USD. Keskmine on 28 400 USD. Päritoluriikidest küünib vaid ühe riigi SKT per capita üle 15 000 USD ja see on Tšehhi (15 300 USD), samas kui keskmine näitaja regiooni kohta on 7800 USD (Eestis 10 900 USD). Need andmed kinnitavad seisukohta, et rikkad riigid adopteerivad lapsi vaestest riikidest ning lapsendamiseks on vajalik teatav sissetuleku miinimum. Samas ei kinnita lapsendamise määrad seda, et sissetulek oleks välismaalt adopteerimise puhul määrav. Nimelt ei lapsendata väga rikastes maades rohkem lapsi võrreldes vähem rikaste maadega. Samas kehtib päritoluriikides seos sissetuleku taseme ja lapsendamise määra vahel ning kõrgem lapsendamise määr langeb sissetulekuskaala keskele.
Päritoluriikides on madalaim lapsendamise määr (alla 1,0) põhiliselt islamimaades, ainuke kõrgema lapsendamise määraga riik on selles grupis Kasahstan, kus moslemeid on umbes sama palju kui kristlasi.
Kui enne sotsialismi kokkuvarisemist lapsendati Ida- ja Kesk-Euroopa riikidest ning endistest nõukogude liiduvabariikidest vähe, siis nüüd moodustavad nendest riikidest pärit lapsed kolmandiku adopteeritavaist lastest. See tekitab küsimuse, kas on kasvanud lapsendada soovijate arv või lihtsalt n-ö täidetakse endist tühimikku. Oma mõju võis avaldada ka 1990. aastate majandusbuum vastuvõtvates maades, mis võimaldas sealsetel peredel lapsendada välismaalt ning see võis vähendada sisemaise adopteerimise määra. Kuid oma roll võis olla ka n-ö vabade Euroopa laste tekkimisel, mis võis tingida lapsendamise vähenemist Aafrikast ja Aasiast.
                                        Näide koostatud Summaria Socialia, 2011, nr.5.avaldatud referaadi                                                                                     alusel