4. Annotatsioonide tüpoloogia

Annotatsioone koostatakse erinevatel eesmärkidel ja sellest tulenevalt võime rääkida annotatsioonide eri tüüpidest.

Annotatsioonide tüpiseerimise aluseks saab võtta mitmeid tunnuseid. Kõige enam levinud tunnused seostuvad annotatsiooni otstarbega, annoteeritava materjali ulatusega.

Otstarbemäärangu alusel eristatakse:

• teatme- e. informatiivannotatsioone ja
• soovitus- e. tutvustusannotatsioone

Esimesel juhul on põhieesmärk lisainformatsiooni esitamine teaviku kohta, mis annab lisaks kirjes peegeldatud andmetele lisaks täpsema ettekujutuse selle autorist, sisust, lugejamäärangust.

Teisel juhul on põhieesmärgiks huvi äratamine mingi teaviku vastu, hinnangu andmine, lugema kutsumine.

Need kaks annotatsioonitüüpi erinevad nii pikkuse kui sõnakasutuse poolest.

Teatmeannotatsioonile on iseloomulik:

• sobib kasutamiseks eri tüüpi teavikute sisu avamiseks (ametlike ja teaduspublikatsioonide, õppe-, tarbe- ja aimeraamatute korral ) ;
• sobib kasutamiseks erinevates vahendusinfo allikates (bibliograafiates, bibliograafilistes andmebaasides, Interneti teemakataloogides (teemaväravates));
• sõnastatakse üld- ja oskuskirjakeeles lakoonilise sõnastusega infotekstina;
• soovitusannotatsiooniga võrreldes lühem;
• ei tooda tsitaate annoteeritavast teavikust

Valge, Jaak; Sepp, Kalev. Üleilmastumine ja globaalprobleemid. - Tallinn : Koolibri, 2009. - 191 lk.

Ajaloolane Jaak Valge ja maastikuökoloog Kalev Sepp analüüsivad raamatus üleilmastumise lätteid ning selle kulgu 19. sajandi algusest tänapäevani.
Käsitletud on selle valdkonna tunnustatud autorite Ronald Findley, Kevin O’Rourke’i, Jan Aart Scholte, Angus Maddisoni, David Reynoldsi, Jean-Francois Rischard’i jt kontseptsioone. Püstitatud on ka uus, ühiskondade demograafilise ülemineku eriüheaegsusel põhinev lähenemine.

Soovitusannotatsioonile on iseloomulik

• kasutatakse ilukirjanduse, publitsistlike ja aimetekstide, eriti lastekirjanduse tutvustamisel ja soovitamisel;
• kasutatakse harrastustegevuse toetamiseks koostatavates või lastele ja noortele koostatavates bibliograafiates (soovitusnimestikes);
• koostamise eesmärgiks on: anda teavikule hinnang, äratada huvi, mõjutada selle lugejat emotsionaalselt;
• “pehmem”, üldkirjakeelne sõnakasutus, lubatud on ka publitsistlikud ja kõnekeele väljendid;
• epiteetide, metafooride, küsilausete kasutamine;
• algtestist võetud tsitaatide esitamine.

Danielou, Alain. India ajalugu. – Tallinn : Valgus, 2011.

Alain Daniélou teos pajatab India ajaloost enam kui 10 000 aasta vältel, varasest muinasajast kuni tänapäevani. See raamat on loominguline teejuht läbi Hindustani poolsaare kultuuride, ajastute, riikide, rahvaste, usundite, jumalate ja valitsejate rägastiku, milles teetähisteks India tsivilisatsioonile ainuomased ja igikestvad pidepunktid.
„Tänu oma asukohale, ühiskondlikule ülesehitusele ning tsivilisatsiooni jätkuvusele on India omamoodi ajaloomuuseum, mille erinevad osakonnad säilitavad kultuure, rahvaid, keeli ning usundeid, mis on sellel tohutul maal ilma segunemata ja üksteist lämmatamata kokku juhtunud. Ükski sissetungija pole suutnud täielikult hävitada varasemate rahvaste kultuuri ning uued uskumused ja teadmised pole ealeski asendanud varasemate aegade uskumusi ja teadmisi“ (A. Daniélo).

Annoteeritava materjali ulatusest lähtuvalt võib koostada :

* üldannotatsiooni
* analüütilise annotatsiooni või
* koondannotatsioon, mida nimetatakse ka ülevaateannotatsiooniks ja/või rühmaannotatsiooniks.

Üldannotatsioon iseloomustab annoteeritavat teavikut või selle osa (artiklit) teksti sisu tervikuna.

Analüütiline annotatsioon juhib aga tähelepanu ja iseloomustab mitte teavikut või selle osa (artiklit) tervikuna, vaid selle mingi peatüki, paragrahvi, alajaotuse sisu või ka ainult ühte käsitletud aspekti. Näiteks kui kirjest selguv raamatu pealkiri on tunduvalt laiem kui bibliograafia alaosa, mille sees raamatu andmed paiknevad, juhitakse analüütilise annotatsiooni tekstis bibliograafia kasutaja tähelepanu, et alaosa aspekti on käsitletud raamatu ühes peatükis.

Koondannotatsioon iseloomustab mitut teemalt lähedast teavikut. Annotatsioonis iseloomustatakse iga teaviku aspekti, millest lähtuvalt teemat käsitletakse. Koondannotatsioonid paigutatakse näiteks bibliograafiate temaatiliste alaosade algusesse. Sellele järgnevad teavikute kirjed antud teemal.