Teades rahvastiku taasteprotsesside üldisi seaduspärasusi ja seda, et just protsesside koostoime kujundab rahvastiku suurust ja struktuuri on aeg esitada järgmised küsimused:

(1) Kas erinevate rahvastike puhul on võimalik eristada mingeid kindlaid kombinatsioone, kuidas taasteprotsessid, eelkõige sündimus ja suremus, omavahel kombineeruvad või käituvad sündimus ja suremus üksteisest täiesti sõltumatult?

Sellist küsimust esitades saame vaadata näiteks suremuse ja sündimuse taset (intensiivsust) või muutlikkust ehk seda, kui suures ulatuses ja millises ajaraamis sündide ja surmade tase rahvastikus kõigub. Lisaks on võimalik vaadata, millised on protsesside vanusseosed. Näiteks, kas toimub protsesside noorenemine, kus suurem intensiivsus kandub noorematesse vanusrühmadesse või vastupidi, protsessi intensiivsus perioodi või sünnipõlvkonna lõikes liigub hilisemasse vanusesse ja toimub nö protsessi vananemine.

Näited:

- ühe põlvkonna keskmine esmassünni vanus on varasem kui eelmise puhul => protsess nooreneb

- põlvkonna eluiga pikeneb võrreldes eelmistega => protsess vananeb

NB! Seda kuidas mõõta sündimuse ja suremuse taset ühiskonnas või visualiseerida protsesside vanussõltuvust puudutatakse lähemalt teistes õppematerjalides: „Sündimuse perioodnäitajad“ ning „Suremuse soo-vanuskordajad“.

(2) Juhul kui taasteprotsesside omavahelises kombinatsioonis on võimalik eristada äratuntavaid mustreid, siis milline on nende mustrite pikaajaline mõju rahvastiku suurusele ja struktuurile? Kas on üldse põhjust oletada, et sellised seosed eksisteerivad?

Aluse oletusteks, et rahvastike taasteprotsess peab seonduma küllalt kindlapiirilisel suremuse ja sündimuse omavahelisel kombinatsioonil, annavad:

- Empiirilised teadmised nende rahvastike kohta, kelle suurust ja struktuuri on olnud võimalik pika aja jooksul jälgida. Ühed vanimad andmeread, mis jooksevad tänasesse päeva välja pärinevad 17. sajandi Rootsist.

Just empiirilised faktid selle kohta, et rahvastikud on suutnud küllalt pikkade perioodide vältel säilitada oma suurust on viinud oletusteni rahvastiku taasteprotsesside omavahelise tasakaalumehhanismi olemasolu kohta.

- Teoreetilised mudelid, mille abil on võimalik uurida tingimusi, mis tagavad rahvaarvu püsimise või kindasuunalise muutuse. Taoliste mudelitena on tuntud näiteks statsionaarne ja stabiilne rahvastik, millest oli eelnevalt juttu.

Loomulikult uuritakse ka keerulisemaid olukordi, kus rahvastikud kas kahanevad või kasvavad. Teades, et rahvastiku kasvutempo tuleneb vanusstruktuurist ja taasteprotsesside koosmõjust on võimalik leida ükskõik milline nimetatud komponent, juhul kui teised kaks on teada.

---

Traditsiooniline taasterežiim

Traditsioonilisele taasterežiimile iseloomulikud jooned on:

Loomulikud taasteprotsessid:	Kõrge sündimus. See tähendab, et sünnitamist alustatakse küllalt noorelt ja jätkatakse kuni fertiilse ea lõpuni; valdavalt on tegu abielusündimusega, mistõttu sündimust reguleerib teatud määral vallaliste osakaal (mida rohkem vallalisi, seda vähem sünnitajaid ning seda vähem sünde). Sündimust tasakaalustab kõrge suremus nooremates vanusrühmades. Kuna selles režiimis on suremus omane ka noorematele vanusrühmadele (eriti imikud ja lapsed), siis suurem osa rahvastikku sisenenuid ei saa võimalust juurdekasvu panustada.
Ränne:	Üldine rändeintensiivsus on madal. Olulisemad põhjused ümberpaiknemiseks on seotud maa kasutuselevõtu või sõjalise hõlvamisega. Ränne ei oma arvestatavat mõju rahvastikutaastele.
Rahvastiku struktuur:	Noorte, eriti kõige noorema vanusrühma, osakaal rahvastikust on kõrge. Vanuriikka jõuavad vaid vähesed. Sünnitusealine rahvastik on valdavalt hõivatud laste kasvatamisega.
Rahvastiku kasvutempo:	Võivad esineda lühemate perioodide lõikes järsud kõikumised rahvaarvus, näiteks sõdade, näljahädade ja haiguste tulemusena. Pikemas vaates püsib rahvaarv tasakaalus, so samas suurusjärgus

---

Nüüdisaegne taasterežiim

Nüüdisaegsele taasterežiimile iseloomulikud jooned on:

Loomulikud taasteprotsessid:	Madal sündimus. See tähendab, et lapsi sünnib vähe. Mõnedes ühiskondades võib laste arv jääda väiksemaks kui 2 last naise kohta elu jookusul, mida peetakse taastenormiks. Suremus on hiline. See tähendab, et enamus sündinutest jõuab ka vanuriikka enne kui sureb.
Ränne:	Omane rahvastiku üldine kõrge mobiilsus, rändemustrite mitmekesisus, edasi-tagasi liikumine. Rahvastikutaastet mõjutab eelkõige sisseränne hilisema demograafilise arenguga piirkondadest.
Rahvastiku struktuur:	Sünnitusjärgsesse ikka jõudnud rahvastiku osakaal kõrge. Nemad juurdekasvu enam ei panusta, kuid võivad rahvastikku panustada muul moel või, sõltuvalt ühiskonnakorraldusest ja oma tervislikust seisundist, hoopis tõsta tööealise rahvastiku hoolduskoormust.
Rahvastiku kasvutempo:	Rahvaarv püsib samas suurusjärgus või kahaneb. Seejuures tuleb arvestada, et üleminekul traditsioonilisest taasterežiimist nüüdisaegsele võisid osad rahvastikud oluliselt kasvada. Seega võib perioodile omast kahanemist käsitleda ka tasakaalumehhanismina.

---

Taasterežiimi muutus

Ülemineku aegsele rahvastikule iseloomulikud jooned on:

Loomulikud taasteprotsessid:	Perekondades hakatakse laste arvu teadlikult piirama juhul, kui soovitud laste arv on saavutatud. Osades ühiskondades suureneb vallaliste naiste osakaal (vt Euroopa abiellumustüübi levik). Seetõttu sündimus langeb. Ka suremus nooremates vanusrühmades langeb. Kuna suremus nihkub hilisemasse vanusesse, siis ülemineku alguses saab täheldada suremuse madalat taset, mis on tingitud noorte suurest osakaalust rahvastikus. See, kui sünkroonselt suremus ja sündimus langevad ning milline on olnud nende eelnev tase mõjutab seda, kuidas taasterežiimi vahetus kulgeb ja milline on tema mõju rahvastiku struktuurile, kasvutempole, aga ka rändekäitumisele.
Ränne:	Kuna ülemineku käigus tekib ajutiselt suurearvuline kohort, kes erinevalt varasemast jõuab ka aktiivsesse rändeikka, lükates samas edasi lastesaamist. Seega ajutiselt ränne intensiivistub. Sõltuvalt olukorrast liigutakse, kas sama territooriumi piires uutesse asukohtadesse ja pannakse alus urbaniseerumisele. Teine võimalus on liikuda rahvastikust välja. Seega mõnede rahvastike puhul intensiivistub väljaränne, mis aitab tasakaalustada rahvastiku kiiret kasvu üleminekuperioodil.
Rahvastiku struktuur:	Esmalt jääb ellu üks suurearvuline kohort, mis kasvatab mitte ainult püramiidi põhja vaid liigub vanemaks saades üha kõrgemale. Ülemineku edenedes hakkab püramiidi põhi kahanema ning kaob silmnähtav erisus nooremate ja sünnitusealiste kohortide suuruse vahel.
Rahvastiku kasvutempo:	Ülemineku periood on kõigi rahvastike puhul ainus aeg, kus neil on võimalik märgatavalt kasvada. See kas kasv realiseerub või mitte sõltub sellest, kuidas toimuvad muutused loomulikes taasteprotsessides.

---

 

Erinevate rahvastike vanusstruktuurid

ÜRO kodulehel on leitavad erinevate maaila rahvastike ja suuremate piirkondade rahvastikuinfo.

Soo-vanusstruktuuridega on võimalik tutvuda valides vaskpoolsest menüüst: -> Population by age and sex