Kristjuhani raamatus on ergonoomikat tutvustatud järgmiselt:

Ergonoomika vanus on ligikaudu 50 aastat, kuigi sellealased ideed tekkisid rohkem kui 1000 aasta eest. Juba 25 sajandit tagasi kasutati Kreekas ergonoomika kriteeriume tööriistade ja töökohtade kujundamisel. Samas on ergonoomika läbi teinud keeruka arengutee ning mõnigi 1950. aastatel aktuaalsena tundunud probleem on vajunud unustuse hõlma. (Kristjuhan 2000)

Ergonoomikalased teadmised on eriti kasulikud tehnika (tööpinkide ja seadmete konstruktsioon), majanduse (keerukate probleemide lahendamine ettevõttes, tööviljakuse tõstmine), tervishoiu (stressi ja haiguste vältimine, esmane preventsioon) ja teiste erialade spetsialistidele, kuna võimaldavad paremini lahendada töös ette tulevaid probleeme või neid hoopiski vältida. (Kristjuhan 2000)

Ergonoomika on teadus inimesele kõige soodsamatest tegevusviisidest, -vahenditest ja -keskkonnast. (Kristjuhan 2000)

Sisult ja struktuurilt erineb ergonoomika enamikust teadustest, kus uurimisobjekt ja rakendatavad meetodid on hästi piiritletavad. Ergonoomikal üldkehtivaid rangeid reegleid uurimisobjekti suhtes pole. Uurimisobjekt võib olla mis tahes tegevus, inimene, toode jms.

Mis siis ühendab ergonoomikat? (Kristjuhan 2000)

• Sageli uuritakse süsteeme inimene - seadmed - ümbritsev keskkond.
• Tihti taotletakse tegevuse optimeerimist.
• Ergonoomika metodoloogia lähtub inimteguri arvesse võtmise filosoofiast, eeskätt töö kohandamisest inimesega.
• Ergonoomikat on nimetatud nii interdistsiplinaarseks kui ka multidistsiplinaarseks teaduseks. Ergonoomika ja paljude teiste teaduste probleemid kattuvad (viimast esineb muide teaduses sageli).
• Ergonomistid taotlevad tihedat koostööd teiste teadusharude esindajatega, et integreerida erinevaid teaduslikke huvisid.
• Ergonoomikal on väga tugev praktiline suunitlus, samas tegeldakse intensiivselt uurimistööga.

Ergonoomika taotleb töö kohandamist inimesega. Väljaspool ergonoomikat on levinud vastupidine suund: inimese kohandamine tööga. See rajaneb postulaatidel, et iga töö jaoks eksisteerivad olulised võimed, neid on võimalik mõõta ja suhteliselt kergesti edasi arendada. Faktiliselt on asi küllalt selge ainult füüsiliselt raske ja lihtsa töö puhul. (Kristjuhan 2000)

Arvestades suuri ühiseid piirkondi teiste teadustega, on vahel õigem kasutada terminit ergonoomiline lähenemisviis (ergonomic approach). (Kristjuhan 2000)

Piia Tinti raamatus („Töökeskkond ja ohutus”) on ergonoomikat tutvustatud järgmiselt:

Ergonoomika on tööviiside, töövahendite ja töökeskkonna arendamine inimese võimete ja vajaduste kohaseks. (Tint 2007: 63)

Ergonoomikas kohandatakse inimest puudutavat teavet töö tegemise, töötingimuste, töömeetodite ja töö organiseerimise kavandamise ja teostamise osas. Eesmärk on, et töö kogusummas vastaks võimalikult hästi inimese kehalistele ja psüühilistele eeldustele. (Tint 2007: 63)

Ergonoomias uuritakse inimese ja töö vahelist vastastikust mõju (Tint 2007:63)

Ergonoomiline projekteerimine on nende teadmiste rakendamine seadmete, masinate, tööpinkide, süsteemide, tööülesannete ning ohutute, mugavate ja inimese kasutamiseks efektiivsete töökeskkondade loomiseks. Ergonoomia on teadmised inimese võimetest, võimete piiridest ja inimest iseloomustavatest näitajatest. (Tint 2007:63)

Eesmärgiks on luua töövõtted, tööasendid, töökeskkond, mis vastaksid inimese kehaehitusele, omadustele, töövõimele (Tint 2007:63).

Iga inimene ise vajab teatud hulka teadmisi ergonoomiast, et kauem säilitada oma töövõime. (Tint 2007:63)