2. Tööasendid ja liigutused
Kehaasendi probleemidega tegeleb ergonoomika. Tegevuse puhul on oluline teostaja asend.
Õige asend kindlustab kõrge tööviljakuse, hea ja kestva tervise. Peab silmas pidama, et kiiresti kasvab inimeste arv, kes töötavad kodus, kus võib vaimset tööd teha isegi pikali. See muudab oluliselt ergonoomika probleeme. (Kristjuhan 2000).
Kehaasendeid võib kõige üldisemalt jagada püsti-, iste- ja lamamisasendiks. (Kristjuhan 2000)
Koduse tegevuse ja ametitöö puhul esineb kõige sagedamini isteasend. Nüüdisajal istub inimene tavaliselt 8-12 tundi ööpäevas. Enamus inimesi on 2-7 tundi päevas püstiasendis. Remonditöid tehakse ka lamades. (Kristjuhan 2000)
Kuigi püstiasend võimaldab töötaja suuremat liikuvust, on tal füsioloogilisest aspektist mitu puudust:
- Püstiasendiga kaasneb lihastele, liigestele ebasoodne staatiline koormus, vedelike, sealhulgas venoosse vere kuhjumine keha allosadesse, eeskätt alajäsemetesse.
- Südame löögisagedus on püstiasendis ca 10% kõrgem kui isteasendis. Rohkem koormatud südame kudedes kuhjuvad kergemini ealised muutused, mistõttu lüheneb inimese eluiga.
- Liikumatult seismine on seotud pideva närvisüsteemi ja tugiliikumisaparaadi tööga, et saavutada keha stabiilsus ja tasakaal. See koormab neid süsteeme täiendavalt. Seismine on paratamatu, kui:
- töös läheb vaja suurt jõudu;
- töö käigus peab palju liikuma;
- on vaja suurt tegevusraadiust;
- kui tööobjekt pole teisiti nähtav.
Töötingimused ja töökeskkond/ M. Sirk