Mängu on läbi aegade peetud üheks parimaks õpetamise- ja kasvatusvahendiks. Endel Isop on raamatus „Mängima" defineerinud mängu järgnevalt.

Mängu all mõistetakse tegevust, mida harrastatakse tegevuse enda pärast, ajaviiteks ja lõbustuseks

Mängust osavõtu oluliseks ajendiks on sellest saadav tegutsemisrõõm ja oma algatusvõime vaba rakendamise võimalus.

Publitsistikakogumikus „Mäng" tsiteerib Paavo Kivine Herman Hesset, kes on kirjutanud: „Ja just need, kes talitavad ka elus, nagu oleks see mäng, teenivad elu kõige paremini".

Mängimine sobib igas eas inimestele, ent just lapsepõlv on mängimise „kuldajaks".

Laste mänge on käsitletud tegelikkuse peegeldusena. Mängides õpivad lapsed täitma erinevaid rolle, omandavad uusi teadmisi, oskusi ja kogemusi. Mitmed autorid on toonud esile mängude osatähtsust laste iseloomu, huvide ja loovvõimete kujunemisel.

Eelöeldust lähtuvalt tuleb õpetajatel ja treeneritel leida võimalusi, kuidas soodustada laste mängulist tegevust. Lasteaia liikumise- ja kooli kehalise kasvatuse tundides, samuti laste ja noorukite sporditreeningutel on oluline koht liikumis- ja sportmängudel.

 

Foto raamatust „Meie tark laps" (Einon 2000, lk 40)