Kehalise kasvatuse tundides ja sporditreeningutel mängitakse esmajoones liikumismänge.

Liikumismängud on ajaloo vältel kujunenud kehalise kasvatuse vahendiks ja meetodiks. Tegemist on emotsionaalses vormis teadliku ja aktiivse kehaliste harjutuste täitmisega mängijale seatud eesmärgi (liigutusvilumuste kujundamine, kehaliste võimete arendamine, kõlbeliste põhimõtete omandamine jms) saavutamiseks.

Tänapäeva ühiskonnas, kus laste ja noorukite igapäevane kehaline aktiivsus on madal, on liikumismängudel täita oluline roll ka liikumisvajaduse rahuldamisel

Liikumismänge nimetatakse tihti ka kas ühismängudeks, seltskondlikeks mängudeks või ajaviitemängudeks. Endel Isop kirjutab, et tihti on raske eristada ühismänge liikumismängudest. Põhierinevuseks on rõhuasetus - kui liikumismängude puhul on esmatähtsaks kehalise koormuse kogemine mängijate poolt, siis ühismängud on enamasti väikese kehalise koormusega puhul ning suunatud muude omaduste/ oskuste (näiteks kaaslase äratundmine hääle järgi, orienteerumine ruumis suletud silmadega vms) arendamisele.

Oma ülesandeid täitab (liikumis-)mäng siis, kui teda teadlikult juhitakse.

Mängujuhil lasub kogu vastutus mängu hea kordamineku eest, seetõttu ta tavaliselt ise kaasa ei mängi. Mängujuhi korraldused on kohustuslikud kõigile mängijaile.

Juhtmängija tegevusest sõltub teiste mängijate tegevus ja mängu käik. Juhtmängija võib mängu alguses valida, määrata või lubada seda rolli täita õpilasel, kes seda ise soovib. Mängu käigus juhtmängijaid tavaliselt vahetatakse.

Mängureeglid võib seada mängujuht või lepivad mängijad omavahel mängus kehtivates reeglites kokku. Reeglid reguleerivad mängijate tegevust ja käitumist ning suunavad tahteliste omaduste kujunemist.